Kokkuplahvatus luulekogu, autor Paavo Piik, ilmunud septembris 2009; osta saab Rahva Raamatu, Apollo ja väiksematest kauplustest, internetipoodidest või ka autorilt eneselt, kui teda tänaval seljakotiga tabad.

Ma ei mäletagi, millal viimati niimoodi nokkisin, kui täna bussis. Õnneks mu kõrvalolev naisterahvas luges vähemalt sama sügavalt raamatut. Ühel hetkel hakkasin unes midagi seletama ja ärkasin ehmununa, kartes et olen ka ilmsi sõna võtnud. See on üldse mu bussiunedele tüüpiline – nädalapäevad tagasi rahmasin unenäos kõvasti käega ja ärkasin hirmuga ringi vaadates ja palvetades, et ma just tegelikkuses bussiseinale pihta ei andnud.

Sest muidu oleks ju piinlik. Ma ei tea, millistel põhimõtetel mu keha on üles ehitatud, aga tänaseks on ilmselge, et kõige õigem oleks ta lihtsalt laiali lammutada ja uuesti kokku panna. Muidugi, lõpmatuseni ei jõua – ja vähemalt pärast seda kooli mõtlen eneseinsenerluse jätta, aga sinna on veel aega. Avastan, kuidas ma ei oska kõige lihtsamaid asju teha, labasest püstitõusmisest primitiivse emotsiooni väljendamiseni. Keha ja isegi hingamine tõmbuvad kohe kaitseasendisse ja teen füüsikalise määratluse järgi topelttööd, minimeerin kahju enne kui midagi juhtunud on.

Minimeerige teiegi. Järgmisel kolmapäeval, 10. veebruaril, asendub Kirjanike Liidu musta laega saalis see üritus, mis oli planeeritud, ühe teise üritusega, mida ei olnud planeeritud ja kus loetakse tekste. Kell 18 siis.

Eelmine kord Tartus lugesin ka ühe lõigu sellest teosest. Kiirustage, ma pakun, et piletid kaovad kähku.

Tikk-takk käib aeg edasi ja kui elu mõõta kahtluste ja süümepiinadega, olen kõige rohkem elanud. Lapik täiskuu paistis autoaknast kätte, disko peegelkera, kojamehed reageerisid automaatselt. Menüüs oli Charlie Chaplini Modern Times ja enne seda üks piimakohv (et oleksin jutukas – aga ei olnud). Tegelikkus oli nõnda rabe, et võisin selle vahedesse riiuleid paigutada, sektsioonkapp praktiliste vajaduste tarvis, eenduvad osad sirutumas groteskselt välja – maitsemeel puudub. Tikk-takk.

Homme esitlen siis Tartus Kokkuplahvatust: http://www.araamat.org

Muidu käisin Spordimeditsiini keskuses, kus leiti, et mu füüsiline kehand on ideaalses korras – leiaks sellele ainult vasteseisundi mu peas. Tuulil oli sünnipäev esmaspäeval, mille puhul ETVst luuletust lasti. (Saab teada poeedi olemuse.) Koolis pikenesin ja laienesin Alexandri tehnika sünnipäevarütmis ja nägin oma poolperekonna liikmeid. Reede õhtul tagasi Tallinnas ja teiste poolperekondlastega loodetavasti. Vaheaja lõpuni on jäänud neli päeva.

Olen kaua aega oma internetikodust eemal olnud, käinud suusareisil Mõedakul, kuhu tasub väga minna, hea koht ja vähe inimesi, siis Tartus luuleesitluse asju ajamas ja siis veel Kilingi-Nõmmes uues spordihoones vennaga squashi mängimas ja sugulastel külas – ühesõnaga koolivaheaeg, äsja saime viimased eksamitulemused teada, loodetavasti saab stippi ka. Nüüd laman kodus ja teen mõtestatult mittemigadit, enne kui järgmine ja veidi kiirem nädal peale hakkab.

Seetõttu pole ka kajastanud seda, et Siim sai Areeni tulevikutäheks ja Martin kirjutas Sirbis Kopenhaagenist ja kliimast. Mõlemad väärt lugemist. Samuti on Heateo Sihtasutus uuendanud kodulehekülge, mis näeb superhea välja ja informatiivne ka. Hea töö, Teet ja Agne ja teised!

Viimased päevad on olnud nagu lõputu nädalavahetus, mis – nagu kõik lõputud asjad – hakkavad varem või hiljem kuskiltotsast põrgut meenutama. Ma olen hakanud keskaegse teadlase kombel huvi tundma, kus on see koht kehas, kus paikneb elumahl, elaan, see neste, mis meid liikuma paneb – et üritada sinna kasvõi sohi kombel täidet lisada. Pineal gland oli koht, kus paiknes hing – aga kus paikneb tahe? Rääkige, metafüüsikud.

Võib-olla loen jaanuari lõpul luuletusi Tartus, võib-olla kunagi ka Tallinnas. Muidu katsun võimalikult vähe universumi kulgu sekkuda.

Lugenud viimastel päevadel Émile Zola Thérèse Raquin’i ja vaadanud Élmo Nüganeni “Ma armastasin sakslast”. Zola puhul häiris pisut jutustajapositsioon, mille kõiketeadvus võttis kord lähivaateid, kord suuri plaane. Samas oli ambitsioon vägev, pärast lugemist sain teada, et romaanina on tegu ühtlasi psühholoogilise eksperimendiga, katsega uurida eri temperamentide põrkumist; iga peatükk esindas omaette väikest uurimust teatud füsioloogilisest nähtusest. See, et lugu ebaühtlane kukkus ja et sujuvust-voolavust oleks võinud rohkem olla, on seega andeksantav. (Nii nagu on andeks antav Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree” ebaühtlus – ebaõnnestunud suur ambitsioon võib kunstis olla ilusamaid asju.)

“Ma armastasin sakslast” puhul häiris pateetika, mis eriti silmapaistev oli muusikalise kujunduse juures ja millist võtit vähemalt Teetamm-Lamp koosseisu mäng mu meelest ei toetanud. Kuna olime kevadel lavastuse kursusega läbi teinud, siis oli märkimisväärne, kuidas oli teravdatud armastajapaari tahete konflikti – Erika tahab areneda, sarvi maha joosta, Oskar aga rahvuslikust alaväärsuskompleksist välja saada ja parunessiga abielluda. See meeldis; samuti oli hea võimendus vanaparuni tõupuhtuse obsessioon; Külli Teetamme aktsent. Võib-olla ei läinud antud õhtul (esmaspäeval) näitlejate mäng hästi käima, aga esimene pool kuni kinostseenini jäi mu jaoks kuivaks ja teaterlikuks – seda enam, et neljandat seina ju lõhuti teadlikult. Iidsena mõjusid ka publikust eemale pööratud nutmahakkamisstseenid. Osavalt oli tehtud lõpuviide loo igavikulisusele.

Mujal maailmas: Berlusconil lüüakse nina veriseks ja Siim on Kopenhaageni kliimakonverentsil globaliseerumisvastaste esiridades. Tiger Woodsi id möllab kontrollimatult. Teisisõnu: kõik toimib.

Gerhart Hauptmanni “Enne päiksetõusu” – esimene saksa naturalistlik näidend. Mõjub veidralt, ühest küljest hüperrealistlik klassidevaheline võitlus, teisest küljest idealistlik protofašistlik eugeenikahuviga parema maailma plaan, mille eest seisab üliinimlik-ülivooruslik peategelane (vrd Howard Roark), kolmandast küljest katse moodsat maailma ja moodsat armastust leida, aga seejuures draama alkoholismist.

“Kangrud” – peategelast ei ole, peategelaseks on klass – kangrute oma Sileesias 1840ndatel. Hauptmanni ja laiemalt sotsiaalsete näidendite probleemiks on, et tegelased kipuvad jääma üheplaanilisteks; nad täidavad näidendis mingit konkreetset rolli; neil ei ole teist plaani; nad räägivad suuresti, mida mõtlevad – või vähemalt tuleb see kõik lugejale väga kergelt kätte; samas on “Kangrute” tugevus tema hea komponeeritus ja loetavus ühe konkreetse peategelase puudumisele vaatamata. Samuti on tegu ausa näidendiga selles mõttes, et “pahadele” otsitakse õigustust, ka nemad on päris inimesed. Süüdi on eelkõige sotsiaalne taust ja olukord.

Strindbergi poolt 1888. aastal “Preili Julie” eessõnas kirja pandud naturalismi põhiprintsiibid.

(Ja) kirjanike kokkuvõtlikud otsustused inimeste kohta: see on loll, see brutaalne, see armukade, see ihnus jne. peaksid naturalistides protesti äratama, sest nemad teavad, kuivõrd rikas hingeelu on, teavad, et “pahel” on ka teine külg, mis paljuski sarnaneb voorusega.

Ma olen kujutanud oma tegelasi moodsate karakteritena, kes elavad ülemineku ajastul, mis on vähemalt eelnevast tõtlikult hüsteerilisem, kujutanud neid märksa enam kõikuvana, lõhestatuna, vana ja uue seguna. [...]

Minu hinged (karakterid) on segu mineviku ja praegustest kultuuridest, killukesed raamatutest ja ajalehtedest, tükikesed inimestest, kaltsudeks kulunud peorõivaste küljest kistud lapid, aga eks ole ju hingki kokku paigatud. [...]

(Refereeritud “Oxfordi illustreeritud teatriajaloost”, 2006, lk 379)

Naturalism või postmodernism? Tahtsin seda öelda, et ei midagi uut päikse all – kui lugeda naturalistide tõekreedot ja obsessiooni sotsiaalse konstrueeritusega, siis meenutab see mäss väga ühte teist, mida nüüd postmodernistliku all mõeldakse.

Tõlkisin hiljuti koolitööks Peter Barnes’i lühinäidendi “Not As Bad As They Seem”. Seal oli üks koht, kus naine ütles oma eksi kohta “He was either mad or both.” Jahtides tähendust pöördusin maailma suurima tõlkeabiprogrammi Google’i poole, kust avastasin järgneva pärli – võimalik, et algne nali ongi sealt pärit, aga võib-olla ka kusagilt ennemalt.

Imelik asi, esimesel korral ei jätnudki monoloog erilist muljet, aga mida edasi, seda võluvam ja aristokraatlikult humoorikam see tundub. Kuidas sellist asja eesti keeles teha? Kas briti huumori eripäraks ei olegi, et ka huumorit ennast ei võeta seda tehes väga tõsiselt, st tegijale jääb alati teadlik vaatenurk: ma teen ainult nalja, hulluks sellega ka ei kavatse minna, mistõttu nali ei pretendeeri eriti millelegi, pole punnitatud ja lootusetu? (Vaid stiilne, omamoodi väärikas.) Midagi rahvuslikust alaväärsuskompleksist mõtlejatele.

Tõlkimise-, huumori-, koorimuusika- ja elustiiliblogina soovitan jätkuvalt Polaarkaru. Tervisi talle ka! Ahjaa, lause tõlkisin lõpuks: “Mees oli kas hull või mõlemad variandid.” Pakkuge paremat!

Huvitavad tundmused täna – nagu oleks pohmakas umbes nädalaajasest high’st. Vaimselt nii seest tühi, et seinad kajavad, kui räägin. Kest on ja funktsioneerib, peab vastu – aga soov, impulss, tahe kellegi suunas või midagi jagada puudub täiesti. Hea päev uute asjade alustamiseks, sest minevikku ei ole. Reati haakub selle Alliksaare luuletusega, mida lavakõnes loen:

Kõik teeb nüüd nalja. Kõik teeb nüüd valu. Kõik on nii hell.

Aga juba järgmine rida räägib nii vastu,

Tunglevalt tiksudes maha peab käima mu tunnete kell.

et väga lugupeetud Andres Ots ütleb õigesti, et seda võib ju küll resigneerunult või leppinult lugeda, aga paremini haakuks, kui mingi võitlus ka ikka oleks:

Sügaval allpool teeseldud rahu heitlus on suur

jne.

Nii et otsustasin kuradile saata ja peale panna Wilco “Yankee Hotel Foxtroti” ja vaadata, mis juhtub. Ehk tulevad mingid elementaarsemad soovid ja vajadused, peale ärakadumise, põgenemise, nähtamatuks muutumise, tagasi. Kuigi kahtlustan, et homme hommikul vaatan Eneli tantsutunnis samamoodi Karli tühjadesse silmadesse nagu täna ja noogutame – enestele – mõistvalt.