On minu kord tulnud viivisetunnet tunda. Millal ma lubasingi sulle Indrek Koffi “Eestluse elujõust” kirjutada? Ja millal lasingi juba ahnelt uue Kaupo Meieli raamatukogust laenutada? Mind päästab ainult see, et kiiret ei ole, kuna eesti luule jätkuvalt kedagi ei huvita – ja raamatukogudest tiksub kirjanikele ju väikest laenutustasu, millega isiklikult teenisin eelmisel aastal näiteks kolmekohalise summa 129 krooni.

Panso vaim mulle otseselt ei ilmutanud – sel viisil nagu Hamletile, et peaksin kuninga tapma. Küll aga neelas töö mind pikemaks ja põhjalikumaks, kui oleksin ehk osanud ette kujutada. Leidsin koolipapa viimaste aastate märkmetest küllaga huvitavat – ka väljaspool näidendi konteksti, mille jaoks materjali otsisin. Huvitav oli tema juba tolleaegne vahetegemine kunsti ja popkunsti vahel, millest esimene on ajatu ja teine rangelt ajalik; peaksime püüdlema üleajalise, mitte moodsa poole, mis vooludena vaheldub, võiks kõlada ta sõnum. Huvitav sõnum, mida asetada uue eesti luule konteksti.

Teine asi puudutab enesearengut ja pühendumist, eetikat, nagu Panso selle kohta ütles. Võib-olla näidendi kirjutamise jooksul sai mulle selgeks, kuivõrd palju aega ja vaeva nõuab teatrikunst, ajutist muu kõrvaleheitmist, täielikku tähelepanu ja keskendumist. – Või vähemalt on see üks viis, kuidas tõeni jõuda, kui me aktsepteerime, et teid sinna on rohkem kui üks.

Aga kriitikast kirjutab Panso nii:
Kriitik võib etendusega teha sama vea, mis lavastaja tükiga; ei lähe näidendiga kaasa, vaid elab omaenda juba ammugi kindlakskujunenud maailmas.
Nii et proovime siis Indrek Koffi maailmaga kaasa minna.

**

Indrek Koff avaldas viimati luulekogu, mis uuris inimese elu läbi suudlemise vaatenurga. (”Vana laul”, Verb 2006) Alguses on kohmakad musi-katsetused, siis küüniline, imev keskiga ja lõpuks uue elu tunnistamine – kuni surmasuudluseni välja. On olemas suudeldud ja suudlemata suudlused. Inimesed hävivad, suudlus jääb.

Uues luulekogus on teemaks eestlus ja siin on Koff võtnud läbilõike eelarvamustest ja käibetõdedest, mis iseloomustavad eri vanuses ja eri taustsüsteemist pärit eestlasi. On isegi huvitav puslemäng – püüda kokku panna tüübid, kes ennast läbisegi raamatus väljendavad.

türa ma olin jumala mälleris raisk
haige
nohtemväiksedõlledvä
pole siin ülbitseda midagi
me see aasta kapsast ei teinudki
näe sellel poiss käis soomes tööl nüüd on elu lõpuni kindlustatud
kohvi või teed
tulid meile kultuuri tooma omast arust
pane ära oma raha
kurat meil oli rahvas mitusada aastat kirjaoskajad juba
see mesipuu laul tõi kohe pisara silma
(lk 64)

Üheskoos on alkonaut, marurahvuslane ja keegi, kes läbi raamatu endale maale suvilat ehitab. Refräänina korduvad “haige” ja “kohvi või teed”. Võib kergesti tekkida tunne, et oled suguvõsa kokkutulekul.

“Eestluse elujõust” (härra kohvi ja proua tee, 2010) algusse on Indrek Koff märkinud, et tegu on hüsteerilise traktaadiga, mis on mõeldud ühele või mitmele näitlejale muusika saatel esitamiseks. Nähtub, et keskmes ei ole mitte konkreetne suguvõsa kokkutulek, vaid abstraktsioon, üldistus, kvintessents – traktaat sellest, milline see eestlane siis õieti on.

eestlane on laulurahvas
õigel ajal jõudsite liha sai just valmis
(8)

Sotsiaalteaduslikult on teose vooruseks toredad leiud – huvitav dataset, mis pakub küllaga piinlikku või muigamisi äratundmist. Koffi lööklaused meenutavad Siim Nurkliku omasid raamatust “Kas ma olen nüüd elus”, kuni kohatiste kattumisteni – mis pole muidugi juhuslik, kuna Koff heidab pilgu kogu eestlaskonnale, aga Nurklik tegeleb konkreetselt moodsa hipsteriga ja tema alatasa muutuvate moetõdedega. Nii kontseptsioon kui mõju võivad olla üsna sarnased.

3:     kõigile meeldib toredalt aega veeta
1:     kurbus on küll lubatud aga ainult põgusalt
2:     irooniliselt
1:     või tujutõstvate vastunäidetega
2:     või kui on vaja tunda et me võime ikka kõigest rääkida
3:     muidugi ilma piire ületamata
1:     kõige rohkem väärtustan ma sinu võimet mind väärtustada
3:     ma ütlesin ilma piire ületamata
2:     kõige turvalisem on tema tundeid talle tagasi peegeldada
1:     vaata me mõistame teineteist
(Siim Nurklik, “Kas ma olen nüüd elus”, lk 56)

Kirjanduslikult on Koffi dataset ehk liiga mugav lahendus – pärast kahte-kolme lehekülge on lugejale selge, mis toimub. Eestlane on vastuoluline kompleksides naljakas olend. Välja ei sure, “kuigi mitu korda on plats põhimõtteliselt puhtaks löödud” (lk 38). Õhtu lõpuks jääb veel purju või läheb kiima.

suvi on käes lõpuks ometi ta on käes
ilusad mmm ilusad ilusad ilusad tüdrukud
sa ei kujuta üldse ette et nii lühike seelik saab olemas olla
peaasi et saab varre tühjaks lasta
juhe jumala koos
(lk 60-1)

Ent peale kahe selgitava remargi teose keskel ja lõpus ei arene “Eestluse elujõust” kunstilise vorminguna. Ehkki segipaisatud lausetes on teravust ja vaimukust, võib lõpptulemust kuidagi liiga lihtsalt avada väljenditega: “sotsiaalkriitiline”, “raputav”, “elulähedane” – nagu on kirjutanud Priit Kruus Eesti Ekspressis. Lisades, et sotsiaalkriitiline paradigma Eestis on suuresti kaotanud oma šokeerimisjõu. (”Proovime olla ventiilideta”, 10. juuli 2010)

“Eestluse elujõust” tahtnuks midagi lisaks, olgu see siis tegelaste areng või variatsioon või kasvõi labane loo jutustamise, pingekruttimise oskus. Ka Koffi eelmist raamatut, “Vana laulu”, iseloomustas tugev kontseptsioon, mis aga lõpu rutiinseks muutis. Kui eelmises raamatus olid ealised koondkujud, siis uues on inimtüübid. Võib tunduda paradoksaalne, aga: dünaamikat, päriselu – seda tunnet tahtnuks Koffi raamatust rohkem hakitud moodsa postmodernismi asemel.

**

Soovin sulle, Meelis, head kooliaasta algust! Ja loodan, et oma räpiarvustuse eest said tänaval kõvasti dissitud. (Vähemalt niisama kõvasti kui arvustuste eest teatrimaailmas.)

Word,
Paavo

Kuidas näidendi kirjutamisega läheb? On Panso vaim end arhiivikaartide vahelt Sulle ilmutanud? Minule ilmutas end hiljuti Tallinna Keskraamatukogu, kes andis meilitsi teada, et mu laenutatud teavikud (Andrus Elbingu luulekogu “Resotsialiseerumine” ja Tommyboy “Aja Kiri”) oleks pidanud juba kolme päeva eest tagastatama ja et iga päev tähendab 0,03 Euro suurust viivistasu. Ja siis tuli meelde, et olen Sulle lubanud neist kahest kogust juba ammu kirjutada.

“Kui see mo luule
so’s vallandab reaktsiooni,
et ma kas hullumeelne,
luule nägev-kuulev sõnaskulptor
värsse tundmatuid kes voolib,
siis tea,
et ma iseendalegi mõistatus –
oma mõtete tukkuma jäänd tunnimees,
kel ärgates polnd teist võimalust,
kui hakata lahendama
oma mõistmatuse mõistatust.”

Nii alustab Andrus Elbing aka Beebilõust oma teist luulekogu “Resotsialiseerumine”. Esikteos (”Siin Beebilõust, tere!”) ilmus Elbingul Tallinna Vangla seinte vahelt ja see oli vanglaluule: žargoo, mendivihkamine, Pimelinna (Kuressaare?) pätielu kirjeldused, vahele ka mõni tõeliselt sügav poees, aga enamasti ikkagi pätiluule, mida kannab vihkamise, vastandumise fetiš. Elbingu kohta on räägitud, et tema looming erineb teistest Eesti hiphop-scene’i tegelaste muusikast seetõttu, et see pole poos, vaid siiras valulik maailmataju, mis teeb ta riimid nii mõjusaks. Kes Elbingut päriselus esinemas kuulnud, see näeb, et omapära lisab autorile tummine saarte murre, mida Mandri-Eestis kahjuks harva kuulda ja milles on säilinud soome keeleski tallel ürgne jõulisus – põhjaeesti keeles ega ka lõunapoolsetes murretes seda mu meelest pole. Seda murret on võimalik kuulda Elbingu raamatuga kaasas olevalt DVD-lt, millel Margit Lillaki dokumentaalfilm vanglapoeedist. Filmis avaldab vanglast vabanenud luuletaja kahtlust, kas ta “päriselus” luulendamisega hakkama saab, st kas suudab vaba mehena luuletada, või jääb oma viha vangistusse uluma “…ühe-hundi-ansamblis, eneses kordi rohkem vangis kui teie ümber kasvatuskambris.” (lk 29)

“Resotsialiseerumine” peaks, nagu pealkirigi viitab, olema Elbingu lepituskatse ühiskonnaga, sulandumise katse, ent ei ole seda mitte. Ega saagi eeldada, et vanglakogemuse ühe koguga endast välja kirjutab, pealkiri tekitab sellegipoolest ootusi, mida kaante vahel ei täideta. Elbingu luule on aga endiselt mõjus: kergelt arhailine keel, mida saadab moodne, hip-hopilik rütm. Ainult jah, teab-mitmendat mendisajatust on igav lugeda, selles on platnoilikku poosetamist, mis ehedate enesekirjelduste kõrval (lk 11, 14, 30, 45, 47) kestjaks jäävad, tüütavad. Soovin autorile julgust kaitsvate vanglaseinte vahelt välja astuda. Raamatu tagakaande peidetud Margit Lillaki filmi võiks aga kindlasti vaadata: http://etv.err.ee/index.php?0555353

Elbingu vanglakultuurist läbi imbunud eheda jõulise hiphopi kõrval mõjub Tommyboy tekstiraamat “Aja Kiri” ehmatava kontrastiga, mis esmalt väljendub kujunduses. Kui Elbingu raamatut kaunistavad autori vanglakunsti üllitised (pliiatsijoonistused), siis Tommyboy tekstivihik on kujundatud klantsajakirjana, mille kaanel Tommyboy (Toomas Tilk) enda imposantne kuju. Klants on see Aja Kiri tõesti, “sigareid pahvides päriselu ahvides” kirjutet raamat, mille sisu suurt klantsajakirja väärtust ei ületa. Ka Tommyboy tausta uurides oli kasu dokumentalistikast: sattusin “Eesti lugude” sarjas vändatud filmile, milles näidati Eesti MC Battle’il osalevaid tegelasi. Selgus, et Tommyboy on mitmekordne MC Battle’i võitja (nagu Chalice kunagi varem) ja seega peaks olema hip-hop-ringkondades autoriteetne kuju. Film oli kurb. Nukker vaadata, kuidas Pärnu ehitajad ja Tallinna copywriter’id üksteise peale karjuvad stiilis “lõika endal riist küljest ja õmble silmade vahele, näed targem välja”. Tommyboy väljendab lootust, et Eesti hip-hop tekstid kunagi rahvaluule varamusse kuuluvad (noh, et Chalice’i loomingut lauldakse laulupeol ja puha), kahtlen ses sügavalt. Chalice ei ole ju ka mingi tobe cyproc-gängsta-räpi viljeleja, vaid andekas muusik. Oleks siis tegemist meie kodumaise, eheda sinikraede kultuuriga, aga pole ju. Kõik see bling ja tobetõsidus on MTV-st laenatud (kuigi jah, ka Kreutzwald kirjutas laenatud kandlega rahvuseepose), rahvaluule puhul on esmatähtis autentsus. Soomeugri räpp see Tommyboy “Aja Kiri” päris kindlasti pole. Aga mida ta on? Tuleb meelde juhtimistarkus, mis ütleb, et rumalust ei ole mõtet automatiseerida. Ma ei arva, et Tommyboy oleks rumal, seda mitte, aga kui kuidagi tema tekste iseloomustada, siis ehk efektselt rütmistatud klišeedena: pealiskaudsed ja ebatäpsed sõnastused, ebaoriginaalsed mõtted, millele on cool rütm taha seatud. Võib-olla mängib siin rolli MC Battle’i veterani harjumus kiiresti mikrofoni tulistada esimesed pähetulevad mõtted, et mitte vastasele võimalust anda suud vastusõimuks avada. Poeet aga peab oskama esmalt kuulata, kuulata nii et kõrvad villis, tatipritsimine pole poeedi töö.

MU BALLAADID LÜKKAVAD EDASI KESKEALISTE NAISTE KLIIMAKSIT
IGA ALBUM ON EHTEKS SU MAKILE IGA TÕELINE HITT
JA KUI MA KAS VÕI STUUDIOS PEERETAKS KA SEE LÕHNAB HÄSTI
HING VIIMASES KROONIKAS ENNAST LÕPUNI PALJASTAN
SEST PRODUTSENT KÄSKIS (lk 39)

Sitt produtsent on Tommyboy’l, ütleks selle peale. Inimesena tundub ta sümpaatne suur ja armas tegelane olevat, aga autori poos on ilmselgelt üleprodutseeritud, selles puudub vähimgi ehedus, tuum. Muusikast saadetuna tunduvad Tommyboy tekstid isegi tarbekana, sest need ongi tarbetekstid, laulutekstid, mis loodud pelgalt lavaletrügimise õigustuseks. Pärnu ehitajate loomingu taustal võib see raamat sügavmõttelisenagi tunduda, aga tõelises luulelahingus kusagil Parnassose nõlvadel, tõeliste poeetide vastu, poleks Tommyboy’l šanssi. Kui miski Tommyboy puhul sümpatiseerib, siis see, et mehel on süda õige koha peal:

Kellel poleks vaja juurde veidi lisaaega
et ei oleks vaja looma moodi tormata
kes ei tahaks saada käsi ümber oma kaela
võita lotoga miljon linnu kombel lennata
pole hullu oled noor veel kõike teha jõuad
sinu päralt tulevik ja terve suur maailm
kui on murelik täna küll see homme saab korda
võta kinni ta käest sest ta armastab sind! (viimane lk)

Lähen viin nüüd raamatud kenasti kokku tagasi. Mida homme õhtul teed? Kui mahti, võiksime kokku saada, saaksin ehk Sinugi ees mõne hea veiniga viivise tasa?

Meelis

Ingo Normet kirjutab artiklis “Etüüd kriitikast” järgmist:

Kahju, et arvustajad nii harva usaldavad kõige väärtuslikumat ja inimlikumat – oma vahetut elamust. Või häbenevad nad? Elamust püütakse matta eruditsiooni- ja informatsioonitulva alla. Ajugümnastiline karussell varjutab ja tihtipeale ka asendab kõik elava.

Ja veel:

Parim, mida arvustajad võiksid pakkuda, oleks aus eneseanalüüs. Analüüs, milles mõni mõtte- või tundevarjund ütleks mõõtmatult rohkem kui pikad tiraadid selle kohta, kus teost varem lavastatud, kirjastatud, eksponeeritud või milliseid teisi teoseid ta meenutab. (Ingo Normet “Teatrist”, Ilmamaa 2002)

Julius Juurmaa luulekogu (”Kuidas joonistada küsimust”, Verb 2010) pani mind mõtlema: millal ma üldse viimati sain raamatust vahetu elamuse? Kas ei ole nii, et potentsiaalse elamuse lämmatan ma eos võetud arvustajapositsiooni, kaaskirjutaja skepsise ning oskamatusega luulet päriselt lugeda (lugeda, nautida rütmistatud, kõlastatud teksti)? Või mis sa arvad, kuivõrd suudad sina luuletekste veel päriselt ja puhtalt kogeda, neist osa võtta, elamust saada?

***

Julius Juurmaa peidab oma vahetu elamuse nii sügavale poeetiliste kujundite ning keeruliste lausekonstruktsioonide tihnikusse, et arvustajapoolne ajugümnastiline karussell tundub paratamatu.

kuu silub vargsi lauda veetud vagu
ma nagu neetud tukslen mööda tuba
kui sääski litsun seina selga vigu
ei näe
_________ei huvita
_____________________ei küsi luba (36)

Said sa aru? Ma ei usu. Loe veel. Mõtle kaasa, proovi kujutlus tööle saada.
Nii – ja mitmes neist lugemistest oli vahetu elamus?

***

Mis mulle meeldis, oli see:

jah
tean, et kord tahkub
ka see õhtu tolmuks ja kaob
Su mõtete tagatoalaele
või võõrale triiksärgikraele
ent meeletuid passaaže taob
peas keegi veel (21)

Monumentaalne ja selge, voolavate kujunditega, rütm tajutav – nagu T.S. Eliot:

Let us go then, you and I,
When the evening is spread out against the sky
Like a patient etherised upon a table;
Let us go, through certain half-deserted streets,
The muttering retreats
Of restless nights in one-night cheap hotels

(”The Love Song of J. Alfred Prufrock”)

Vastupidiselt eelmisele, kus figureerisid kuu ja sääsk, on tegu passaažiga, kus autor vaatab rohkem väljast sisse kui seest välja. Mulle tundub, et osa Juurmaa luule dešifreerimatusest tuleb soovist panna kirja, kuidas miski seestpoolt tundub. Püüe haarata ja edasi anda mälestust, tunnet, olukorda kogu tema totaalsuses, teadvuses ja alateadvuses, sisus ja kõlas.

ellipsis tühik vaikus
_______________kell lööb, teetu
ma vajan, vajutades saapaist lund
(vist liialt pikalt olin Sinust peetu)
ühtainust neetud tikku
soojust
und (40)

Selles on alati lihtsam ebaõnnestuda, sest teadmata Julius Juurmaa isikut, võivad viited kaotsi minna, võib tekkida tunne, et luule on kirjutatud ühele inimesele – ja mitte minule.

Juurmaa autoripersoon on otsiv, kahtlev, ta uuristab ennast justkui käike mööda lugejani. (Üks käik on äratuntavalt Juhan Viiding.) Käikudesse poetavad valgust Piia Ruberi illustratsioonid üksikust koeraga mehest gooti võlvide vahel.

Filosoof Thomas Nagel arutles kunagi selle üle, mis tunne võiks olla nahkhiirel. Enese liigikaaslastele mõistetavaks tegemine võib vahel olla sama lootusetu.

tean sõbrad tihti teieni ei küündi
mus puudub jah ma olen kõndiv miks (43)

Mis toobki paratamatu küsimuseni, kuidas joonistada küsimust.

***

Kokkupuudete ootuses,
Paavo

Tana sajab Peterburis juba halli vihma ja on aeg teha kokkuvotteid. Igal Venemaa ohtul kaisime ka teatris, aga sellest ei joua kirjutada. Paadiga soitsime oisetel kanalitel ja grillisime vorsti, see on ka nii hetkeline ja emotsiooni pealt, et ei maksa kirjutada. Olulisem on ikka veedetud aeg kahe huumorikangelase seltskonnas, kellega tuba ja luba jagasime ja moned seonduvad aja lukku kinnituvad marksonad nagu Tirlimpski-Korsakov, Everhard Jebach, juba ylalmainitud Masha the Horrible, homeeriline naer ja kruuksatus.

Vormis ei ole suurt midagi muutunud. Kord riimitud, kord riimimata, ent alati piinliku hoolega rütmistatud ergalt fraseeritud salmid. Varajastes luulekogudes “Kaitsekiht” ja kaks aastat hiljem ilmunud “Kõne sellel teemal” võimendab rütmiline löövus ja täpsus avalat, elavat, särtsakat irooniat. Neis kahes kogus on J.J. luuletajana mulle kõige hingelähedasem, see luule on vahe ja vaimukas, elutahteline, elust üle olev, ent empaatiline. Neile järgnenud “Üks ja ainus” (1997) koondab 1967-71 kirjutatud kohati sürrealistliku mündiga ent enamasti fragmentaarseid (jääk)tekste ja on sellisena pigem avaldamisvajaduse maiguga. “Uues raamatus” (2004) hakkab aga minu jaoks end ilmutama üks suundumus, mille “Armastuse suured, laiad hooned” lõpuni viib: kuhtumine, kulumine, väsimine. “Armastuse suured, laiad hooned” on eluväsinud, õhuke, jõuetu luule ja mõjub kohatuna nagu viledaks kulunud käis diplomaadi pintsaku küljes:

“PAIGUTAB RUUMIS

paigutab ruumis. minugi mujale. saatuse ratas.
kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid.
luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi.
vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude,
kõik lendab tuulde. lihvija lihvib.
Suur Lihvija…”

Kogu kohmakamates tekstides, nagu “PAIGUTAB RUUMIS”, on luuletaja eluväsimus vormunud literatuuriks, paljaks maneeriks, mida võiks omistada mõnele pensionieelikust harrastusluuletajale. On hetki, mil Jõerüüdi luulemõtete kulumuse aste on nii suur, et seda ei saa nimetada isegi mitte aususeks ega julguseks olla banaalne, vaid lihtsalt banaalseks:

“ON

mis on ÜKSINDUS,
ma igavesti mäletan.
laup vastu külma aknaruutu,
laup vastu pimedust.
ja süda samuti. vastu pimedust
ja külma klaasruutu surutud.

miks, küsis süda. miks küsis laup.
kuid küsida ei olnud kelleltki.”

Kalmistumeeleolule (tõesti, mitmed tekstid sobiksid oma isikupäratuses ja kõiksuse-tunnetuse-taotluses epitaafideks) sekundeerib õnneks mängulisem alge:

“MÄNGIDA!

kurbus on nagu koer,
keda peab kasvatama.
toitma, välja viima, taltsutama.
ja õhtuti tahab ta
sinuga mängida.”

Mängulisus jääb J.J. uues luulekogus küll lüürilisuse varju (saan väga hästi aru, miks Rein Veidemann seda teost 15. mai Postimehes ülistab) ja sellest on kahju. Sest kuni luuletaja oma kurbusega mängida viitsib, on tema luule elus.

Niipalju esmaseid muljeid. Võib-olla kirjutan sellest raamatust veel kusagil pikemalt. Seniks aga soovitan Sul kindlasti lugeda J.J. kaht esimest luulekogu!

Ole tubli.

Meelis

Videvik – see on
ju viiul ja mõte kui
väikene käsi.

Haikus on tihti viide aastaajale.

Järvesilmale
kasvavad pajuokstest
edevad ripsmed.

Haiku ei pea olema arhailine.

kaadris kased
vastu musta metsa
õhtu triipkood

Haikusid on Eestis kirjutatud pikka aega.

Kägu tõesti saab
kahe silbiga öelda
kõik siin maailmas

Haiku tabab hetke.

terav väits on
kaheks lõigand päeva
rahesadu

***

Tere, Meelis!

Lugesin haikusid: Tõnu R. Kallase raamatut „Maailma maaliline nägu“ ja Künnap-Rooste-Sinijärve raamatut „Eesti haiku“. Esimese raamatu järelsõnas pakub Aarand Roos, et haiku võiks päästa Eesti looduslüürika, mis linnainimesele üha kaugemaks jääb.

Tõnu R. Kallas maalib looduspilte hoolega ning haikud mõjuvad pintslitõmmetena loomulikena, tundub, et autor ei ole pidanud silpe lugema või tagantjärele üle värvima. Võttes aluseks traditsiooni, liiguvad tema haikud ühest aastaajast teise, kevadest talveni, põigates vahepeal eraldi kristlikesse pühadesse – Kristuse ülestõusmisse, ettekuulutamisse ja sündimisse. Haikud on omavahel seotud ja moodustavad pikema kompositsiooni, millesarnaseid ka Jaapanis harrastati.

Tugevamad tekstid ütlevad midagi iseloomulikku aastaaja kohta. Esimesed kaks haikut ülemisest valikust on Tõnu R. Kallase omad. Tabatakse mingit kujundit, tekib pilt, iluehmatus – – nagu on hästi sõnastanud Siim Kärner oma haikuvalimikus. Samas on Kallase kujundlikkuse juures oht kaotada üldistus – raamatu tuhmimate piltide puhul muutuvad haikud olukirjeldusteks.

Kuuvalgel õhtul
luik lobistab mõnuga
soojas merevees. (30)

Pisike plika
jookseb suure korviga
päikesele vastu. (22)

Kohati õigustab looduspiltide lihtsust suurem kompositsioon ja taotlus. Aga kus mängu tulevad inimsuhted ja muu maailm, taandub lihtsus laps- ja lausromantikaks ja stamppoeetikaks.

Sinu silmades
heljub imeline järv –
ole mu juures. (27)

Sinu rindadel
väreleb päikesekiir –
su pihk on nii kuum. (24)

Raamatu tagakaanel laotub motiiv: ka sõnaga võib / maalida me maailma / maalilist nägu. Kallase sõnamaalide puhul on nii, et kus värvid ja temaatika on etteaimatavad, tekib lastejoonistus. Samas kui suurema mõtestatuse puhul võiksid haiku selged ja ülevad toonid anda Caspar David Friedrichi.

***

Kui Tõnu R. Kallas kaldub ilu poole, siis Rooste-Künnap-Sinijärve pooluseks on ehmatus. Kõigepealt defineeritakse Eesti haiku: “koosneb kolmest värsist silpide arvuga 4, 6, 4 … ja selles kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalselt olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses”. (17)

pankur paneb
ema hauwal küünla
kah inimloom (68)

saeme pekki
hööveldame konte
raiume luid (63)

Eesti haiku määratlus ei ole, muide, üldse halb või blasfeemiline. Haikutraditsioonis on alati iluga koos eksisteerinud huumor ja teravus. Näiteks Jaapani 17. sajandi haikumeistri Bashō ingliskeelsest valimikust leidsin:

a hangover:
but while the cherries bloom
what of it?

ah spring, spring,
great is spring,
etcetera

kõrvuti sügavamate mõtluste ja nukrusega. Samuti ei ole haiku puhul küsimus silpides (5-7-5, 4-6-4 või mõni vabatõlge nagu ülal), nii nagu luule puhul üldiselt ei ole küsimus riimis või õiges ridade pikkuses. Mulle tundub, et heas haikus on võrdselt sügavust ja vaimukust. “Eesti haikus” esindab seda suunda minu jaoks kõige paremini Asko Künnap, kellelt on alguse haikud 3 ja 5. (Neljas, see käoga, on Kaplinski oma!)

Suur osa “Eesti haikust” mõjubki mõneti vormieksperimendina, ja nagu vormieksperimentidega ikka, hakkab ta tööle seal, kus jõutakse kaugemale pelgalt vormieksperimendist – kui tundub, et enam ei mõelda välja vaimukaid moodusi, kuidas täita silpe 4-6-4, vaid kirjutatakse haikusid. Võrdluseks Sinijärvelt:

elvis elab
ta elab tallinnas
ise nägin (76)

vaikset joigu
immitseb rändrahnust
jääaja hääl (53)

***

Sihtgrupid. Kes üldse tänapäeval luulet (haikusid?) loevad?

Muidugi, nutuväärne hulk inimesi, kellest paljud on veel ise kirjutajad. Tiraažid on 300-700. Näiteks teatripublikuga ei saa võrrelda – kuigi see on ka veel omakorda tühine osa rahvastikust ja omakorda korduv (omakorduv!) seltskond.

Ja ometi on luuleraamatutel erinevad sihtrühmad; nagu haikudegi puhul – kellele ilu, kellele ehmatus. Indrek Hirve ja Indrek Ryytle lugejad on erinevad indrekud, olen kindel.

Kui ma käisin tõlkeseminaris, ütles väga sümpaatne ja erudeeritud õppejõud ausalt, et tema sellest uuest luulest aru ei saa.

Vanemad inimesed loevad Karevat, aga mitte Roostet. Nooremad inimesed võib-olla Meelis Oidsalu või Tuuli Tauli. Ega ma ei tea. Aga kõige rohkem tagasisidet olen saanud baaris “Levist väljas”, ehk on see minu sihtrühm.

Traadi puhul on huvitav, et vanem mees kirjutab tegelikult uut sorti luulet. Imelik võib olla tajuda, kuidas möödunud on ajastu, kus raamatuid ja kirjanikke hinnati palju rohkem kui praegu – ning ometi kirjutada edasi. Veendumusega. Sümpaatne sisyphoslik tegevus, kui tehakse pea püsti ja täiesti sihtgrupitult. Või?

Aga lõpetuseks sulle, Meelis, üks mu aegade lemmikhaiku. Suumanilt.

Sa ei kirjuta.
Oletus su õnnest teeb
mind närviliseks.

Paavo

Sinu kirjas esitatud küsimusele (kes Traadi luulet üldse loeb?) vastaks parafraasiga: kes üldse luulet loeb? Tead Sa mõnda Eesti luuletajat, kellel on sihtgrupp või sihtgruppi, kel on oma luuletaja? Kas Sinul on sihtgrupp? Kes nad on? Kes Sind loeb? Oleks huvitav teada.

Aitäh Tuuli Tauli luulekogu eest. Jätan ta endale, kui tohib.

Raamatu kaanefotol seisab Tuuli Taul supermarketi õunaleti ees. Letil on palju ilusaid, täiusliku välimusega õunu. Tuulil on mõlemas käes vili (välimuse järgi pakun, et vasakus erkroheline “Golden”, paremas punapõsine “Royal Gala”), silmad aga kiikavad igatsevalt hoopis paar riiulit allpool asuva kolmanda õunasordi poole. Tundub, et Tuuli pole eelistuses veel päris kindel. Ometi näib autor end supermarketis turvaliselt tundvat, tegemist on ju ometi ostuparadiisiga, kus on aega segamatult punapõsiseid patte paitada, seda enam, et jumalast on Tuulil “hämaralt ükskõik” (lk 6). Esimene luuletus toob Tuuli hingamise rütmi koos kõikide kahinatega ehedalt esile: autor talletab “end tantsides linnakanga edevatesse mustritesse”, joobumusele järgneb öine noore inimese üksildus viaduktil (”koju minnes surus kevadtuul oma kannused inimestesse”), luuletus lõpeb veidi kergekäeliselt visatud kulunud naljana mõjuva repliigiga: “jumal on siiski / eestlane / ja naine”. Miski (ja mitte ainult mineraalvesi) kihiseb noore naise “väsinud soontes”. Selles kihinas on nooruslikku kompromissitust, agressiivsustki, on aimata punguvat autoripositsiooni, seda, kuidas oleks olla luuletaja Tuuli Taul.

Olulise osa täiuslikust ja turvalisest Tuuli Taulist võtab enda alla õnnestunud, linnatunnetuse/-tundetuse püüdlus, üleskutse “hallide kivilinnainimeste” vabastamiseks plazandusest, cityndusest ja muust turunduslikust pasakihist (lk 56), tuima tormamise transist (lk 40 “tallinna trance”), mis kõlavad vägagi paavopiigilikult: “suvel linnas / tited sõidavad selvekärus / täiuslik ja turvaline laotub üle / meie ja miski selles valemis / närib hinge seest” (lk 48). Kohati jääb linnaluule siiski programmiliseks ja mõjub teematäitena (”väikeste agulite jumal / ei jäta oma boheemlasi üksi” lk 23, “kadriorg pole mind / kunagi päriselt / ära petnud” lk 58, “mida rohkemat mäletan ma lasnamäest” lk 12).

Suhetes meessooga võib Taul olla ühel hetkel siiras, armastamisvõimeline ja teisel salvavalt terav, naisena mehe “peos kui / halvav mürk” (lk 19). Kogu selle ägeduse juures tundub ometi tegemist olema sulni nohikuga, kes “joob karaokebaaris vett” (lk 27), istub, nina raamatus (”kui teised taksoga / peo peale jõudsid olin / mina lugemisega poolel teel” lk 28) ja armub kontserdil jäägitult punaste kingadega viiuldajasse (lk 42).

Luuletaja omaette olemise hetked on rahulikumad, selgemad (lk 8, 10, 20, 24, 28, 36) ja annavad aimu haavatavast naisest, kes linnadžunglist koju naastes oma kiskjamaski maha on julenud võtta ja mõne pilgu ka peeglisse heidab. Leiame ka džässlauljana tegutseva Tuuli Tauli sümpaatseid püüdlusi sõnastada kultuuriinimeseks olemise tunnet (lk 30, 32, 34).

Raamatu tekstide taseme ebaühtlusest nähtub, et Tuuli ei tea veel päris hästi, mille järele ta ostuparadiisi tuli. Nii on kogusse sattunud ka plastmassimaigulisi vilju, mille hulka kuuluvad väga isiklikud, ent õõnsad (ja ainsad riimistatud) tekstid  lehekülgedel 14–15, veidi lihtsakoeline poliitiline kalambuur leheküljel 74 (”aga jumal üks asi veel / palun sind ära ole / k-kohuke”), kahvatud mõttesähvatused lehekülgedel 44 ja 54, nõrgavõitu puändiga anekdoot leheküljel 62 või juba ammu avatud uksest sisse rammiv sotsiaalkriitika leheküljel 45. Need kivid asetaksin siiski Värske Raamatu toimetaja kapsaaeda.

Tuuli Tauli luules võlub tema nooruslik kompromissitus. Tuuli tõredus on sümpaatselt naeruväärne, noore tõekuulutaja tõredus, tore tõredus, mis vormilise kohmetuse ja kohatise liigsõnalisuse kenasti kompenseerib.

Mind huvitab hirmsasti, mis juhtub, kui Tuuli Taul ajapikku sealt kaubanduskeskuse turvaliselt särava õunaleti juurest eemale astuda tihkab ja näiteks naabri aeda õunaraksu läheb – kohtumõistja positsiooni süüaluse vastu vahetab. Naabrilt virutatud õunad, olgugi ussiaugused, maitsevad hoopis ehedamalt kui poest ostetud, neil on enam päris patu maitset man.

Kirjutamiseni!

Meelis

Nagu kokku leppisime, lugesin Mats Traadi “Tule rüütamist”. Traat sai hiljaaegu valmis suurjõgiromaani “Minge üles mägedele”, mis koosneb 13 raamatust. Lisaks on ta paras teatrilegend – Panso “Tants aurukatla ümber”, veel hiljuti oli kavas “Türgi oad”. Nägin teda ka Anu Lambi “Keskööpäikese” esietendusel, mille tarvis ta tõlkis setu keelde Hamleti monoloogi. Mitmed inimesed on jõudnud mulle kiita tema “Harala elulugusid”, mis pärast sirvimist näivad mulle Eesti luule omamoodi varjatud saladusena, peidetud aardena.

“Tule rüütamisest” kirjutada ei ole sugugi lihtne. Ühelt poolt ei saa eeldada, et ma loeksin läbi kogu eelneva Traadi, sest see võtaks terve eluea. Teisalt peaks arvustaja ju olema võimeline maiustama autori kasvu, ootamatuid pöördeid loominguloos, enese uuesti leiutamist. Mulle tundub, et see ei ole ainult minu kui arvustaja probleem. Traadi puhul lisandub küsimus – kes tänapäeval üldse hoolib suurjõgedest? Kellele kirjutab Traat oma luulet? Kellele on mõeldud “Tule rüütamine”?

Minu meelest räägib Traat “Tule rüütamise” esimeses osas kadunud inimestest, aga sellega koos ka paratamatult kadunud või kaduvast kirjandusest. Traadi subjektiivses aja loos eksivad ära Bunini ja Mozarti, Bornhöhe’ ja vanavanavanaisa Andrese juhuslikud tundmused. Uue aja Eesti kirjanduse loos eksivad ära “Tule rüütamise” sihtgrupitud read. Minu meelest hüüab Traat sellise kaduvuse traagikat ja võlu, kui kirjutab käigust Harimäe vaatetorni tippu: “siit ülalt tahaks valju häälega lugeda / olevikku nordlivländische zeitungit” (lk 32)

***

“Siit ülalt” ongi, kust Traat kirjutab. Kui inimese elu vaadata sedasi kõrgusest, linnulennult, võib tekkida hingepitsitav tunne. Kui samalt kõrguselt aga vaadata linna ja maad, suuremaid nähtusi, sarnast nihestust ei teki. Eesti kirjanduses on palju üldsõnu ühiskonna pihta – seetõttu jääb “Tule rüütamise” teise osa peahoovus minu jaoks nõrgemaks. Võrdluseks:

Siiri on otsa lõppenud
paberkahvatu
Kochi kepikeste meelevallas

Mis kujundit siia veel

(lk 27)

Sardiin naerab karbis sardooniliselt
otsige turgu looge töökohti
mina olen majanduslik miin

vappub omakasuorgasmis
valitsuse liige

(lk 62)

Traat võtab meie rahvusspordist osa küll keelemänge, kalambuure kasutades – lisaks kujunditele –, kuid mõjule pääseb ikkagi see, mis on konkreetsem ja isiklikum. Samas on huvitav tähele panna, kuivõrd on “Tule rüütamises” kokku saavate 1992. ja 1993. aasta või 1999. aasta kriitiliste tekstide mõte sama, mis 2010. aasta omadel. Juba 1992. aastal “haihtub üks nõidusuni / asemele antakse / uus ja hullem: / põhimõtteta pullipidu / tabamata ime / veretav verejanu” (lk 59, aga vt ka lk 60, 64, 65)

***

Kui “Tule rüütamise” esimene osa on kergem, ühtlasem, ideelisem, sõnavõtt nende nimel ja nendele, kes enam sõna ei saa, siis teises osas on meeldejäävamad üksikluuletused. Kas on neis olemas vajalik isiklik mõõde, või siis ootamatult peen aforistlikkus või läbikomponeeritus või puänteeritus. “Mehe tee” on üks selline (lk 66). “Tallinn oktoobris” teine (lk 75). “Lumepalli veeretamine” ja “Ametniku kevad” kolmas ja neljas (lk 77 ja 85). Esimesest osast on meeldejääv “Maadlejad”: “olin üksteist vana / ostsin lõunavahel / Otepää raamatukauplusest / kreeka-rooma maadluse / võistlusmäärused / … / et hiljem eluaeg / maadelda / Nihiliga” (lk 43)

Märgin nad ära, aga kes neid ikka loeb? Traadi puhul on huvitav, et lisaks kogu tema muhedale, spinozalikule sub specie aeternitatis-suhtumisele aja, inimese ja kirjanduse möödumisse ja kaduvusse, kirjutab ta “Tule rüütamise” moodsas vabavärsis, mis peaaegu garanteerib selle, et tema enda põlvkonnakaaslased ei pea seda luuleks, ning nooremad inimesed, kes loevad näiteks Roostet ja Ehinit – noh, neile ei satu Traadi luulekogu eluilmas pihku (kui nad just seda arvustama ei pea). Aga minu meelest on ka selles midagi üle-kirjanduslikult poeetilist ning vaimukat ning vormilist. Kes tahab, see leiab. Nii soovin kirjanduse suurele meistrile üksnes jätkuvat elujaatavat kirjutamise lusti.

Inimese hirm kadumise, kustumise ees.
“See raamat elab üle aja!”
Tühi jutt. Ületähtsustamine.
Hea seegi, kui elab üle mõne aja.

(”Rukkirääk linnas: marginaale”, 2001)

Toon sulle täna Tuuli Tauli luulekogu!
Kirjutamiseni,

Paavo