Huvitavad tundmused täna – nagu oleks pohmakas umbes nädalaajasest high’st. Vaimselt nii seest tühi, et seinad kajavad, kui räägin. Kest on ja funktsioneerib, peab vastu – aga soov, impulss, tahe kellegi suunas või midagi jagada puudub täiesti. Hea päev uute asjade alustamiseks, sest minevikku ei ole. Reati haakub selle Alliksaare luuletusega, mida lavakõnes loen:
Kõik teeb [...]

Ei, muidugi, vahel minuga midagi ikka juhtub, vahel harva: mõni sündmus. Näiteks et ma sind kohtasin. Siis ma ehmatan, mind on nagu äkki unest äratatud, ma võpatan, ma hõõrun silmi – aga juba see eemaldubki, unenägu, mis läheb meelest, mida enam ei püüa. Juba on ta kaugel ja udus, juba viipab ta teiselt kaldalt, kus [...]

Mida ma õppisin “Onu Vanja” katkendi lavastamisest?
1. Emotsionaalselt surnud või vähemalt dissoneeruva inimesena on väga raske lavale elulisi tundesituatsioone luua. See on võimalik, kui sul on aktiivsed, mõtlevad näitlejad, kelle vaistu saab usaldada.
2. Eelnevat arvesse võttes, aga ka üldiselt, on oluline alustada lavastamist tegelaste psühholoogiast, omavahelisest suhestumisest, kuidas see katkendi vältel muutub jne. Muu võib [...]

Huvitav video heale laulule. Kahju, et nad omavahel (mu meelest) eriti kokku ei sobi. Sunset Rubdown’i esimese plaadi pealt.

Uuemast Sunset Rubdown’ist: http://www.youtube.com/watch?v=TIOpn8aTRGU (kvaliteet võiks parem olla)
Raske öelda, miks. Nakkavad, hüpertroofsed (ja hüpohondrilised) meloodiad, sürreaalsed sõnad, mille vahel geniaalsustena mõjuvad selgusehetked. Kasvõi nendestsamadest:
And I’ve heard of creatures
Who eat their babies;
And I wonder if they stop
To think [...]

Bussis juhtus. Nägin eemalt, et tuttav naisterahvas. Perekonnatuttav, noh, ema sõbranna. Kuna olin täna korra juba ühte tuttavat inimest ignoreerinud, mitte pahatahtlikult, lihtsalt viitsimatusest suhelda, ikka sellest põhjamaisest helinast rinnus, teinud näo, et ei märganud teda – siis nüüd tuli teadlikult ja mõistuspäraselt helin rinnus maha suruda ja ennast sundida a la Kant moraalseks olendiks. [...]

Vaatasime filmihariduseks Charlie Chaplini “Suurlinna tuled”. Ei mäletagi, millal viimati niimoodi valudes naersin. Kontekst on muidugi oluline – filmiajaloo algus ei ole üldiselt teab mis naljakas olnud ja Chaplini näitlemisstiil pole hetkel moes, mis tähendab, et mõjub ärksalt. Misankaadrite ülesehitus meenutas neid, mis Jackie Chani filmidest nähtud, kus igast ruumist (”antavatest oludest”) võetakse absoluutselt viimane [...]

Septembrikuus müüsid raamatupoed Kokkuplahvatust 45 eksemplari.
Oktoobrikuus müüsid raamatupoed Kokkuplahvatust 115 eksemplari.
Kokku siis 160 läinud siiani. (Juhul, kui teid huvitab, mis need tänase majandus- ja kirjanduskliima näitajad umbes on.)

Kuuetunnine proov päädis läbimänguga Merle Karusoo ees. Ma kirjutan lauseid lihtsalt mõnuga, et mitte keegi selliseid veel kirjutanud ei ole. Paistab, et homne “Kas ma olen nüüd elus” leiab aset. Koolis oli kiri, mis keelas tõbistel sinna jalga astuda. Ootan Apollost raamatumüügiaruannet, et oktoobrikuust kokkuvõte teha. Kehtestav kõneakt: mina haigeks ei jää.

Küsimus, kuidas enda peast välja saada, hõivas noort kirjanikku viimastel päevadel juba sedavõrd, et ta oli sulgenud oma lühinägelikud silmad enamikule välismaailmast, juureldes päevad-ööd erutatult selle põneva võimaluse üle.
Küsimus Tšehhovi tarbeks: oletame, et oled üks Trigorini noortest armukestest Moskvas. Ühel päeval hülgab Trigorin oma vana elu täielikult ja siirdub noore provintsitari Niina manu. Mida tunneksid? [...]

Pühapäevane filmiharidus jätkus Soomuslaev Potjomkiniga aastast 1925. Film oli vaatamata aastaarvule üllatavalt intensiivne oma lähi- ja kaugplaani vaheldumiste, Šostakovitši muusika ja huvitavate, teatraalsete misankaadritega (uus sõnavara, õpitud Jüri Sillartilt Balti Filmi- ja Meediakoolist). Lühidus oli ka tore; tuleb austada kunstnikku, kes suudab ennast väljendada nii, et palju üle tunni ei lähe.
Mis ei võtnud Von Krahli [...]