Lugenud viimastel päevadel Émile Zola Thérèse Raquin’i ja vaadanud Élmo Nüganeni “Ma armastasin sakslast”. Zola puhul häiris pisut jutustajapositsioon, mille kõiketeadvus võttis kord lähivaateid, kord suuri plaane. Samas oli ambitsioon vägev, pärast lugemist sain teada, et romaanina on tegu ühtlasi psühholoogilise eksperimendiga, katsega uurida eri temperamentide põrkumist; iga peatükk esindas omaette väikest uurimust teatud füsioloogilisest [...]

Gerhart Hauptmanni “Enne päiksetõusu” – esimene saksa naturalistlik näidend. Mõjub veidralt, ühest küljest hüperrealistlik klassidevaheline võitlus, teisest küljest idealistlik protofašistlik eugeenikahuviga parema maailma plaan, mille eest seisab üliinimlik-ülivooruslik peategelane (vrd Howard Roark), kolmandast küljest katse moodsat maailma ja moodsat armastust leida, aga seejuures draama alkoholismist.
“Kangrud” – peategelast ei ole, peategelaseks on klass – kangrute oma [...]

Strindbergi poolt 1888. aastal “Preili Julie” eessõnas kirja pandud naturalismi põhiprintsiibid.
(Ja) kirjanike kokkuvõtlikud otsustused inimeste kohta: see on loll, see brutaalne, see armukade, see ihnus jne. peaksid naturalistides protesti äratama, sest nemad teavad, kuivõrd rikas hingeelu on, teavad, et “pahel” on ka teine külg, mis paljuski sarnaneb voorusega.
Ma olen kujutanud oma tegelasi moodsate karakteritena, kes [...]

Tõlkisin hiljuti koolitööks Peter Barnes’i lühinäidendi “Not As Bad As They Seem”. Seal oli üks koht, kus naine ütles oma eksi kohta “He was either mad or both.” Jahtides tähendust pöördusin maailma suurima tõlkeabiprogrammi Google’i poole, kust avastasin järgneva pärli – võimalik, et algne nali ongi sealt pärit, aga võib-olla ka kusagilt ennemalt.
Imelik asi, esimesel [...]