Koolis algasid katsed ja juba esimese päeva lõpuks oleks nagu sattunud täiesti uude maailma. Meenusid ülemöödundsuvised tundmused, samamoodi, et kogu see näitlemisevärk ja konkurss on ise üsna tühine, kui võrrelda kõigi uute tutvuste ja suhestumistega, mida tekitab ärev ja avav pingeolukord. Inimesed on su ees rohkem või vähem alasti, kui lavalt deklameerivad – vahel sõna [...]

Vihm on hea, halli taeva valgus kell 21:15 ka. Mitu päeva on tundunud, et lahkuva talve (ja vulkaani?) tolm lämmatab kopse. Tüdruk, kellega teed ristuvad ülekäigurajal, ka. Lähme teine teisele poole tänavat ja kõnnime paralleelselt edasi. Vihma tibutab, päevatöö on tehtud. Vastu põski puhub ootamatult soe tuul. Ma olen siin juba olnud. Ma olen sellest [...]

Kolditsa-Sarve “Mehed lumes” oli väike suur tükk – millest? – võib-olla meeste ealistest iseärasustest, võib-olla ekstreemolukordadest, võib-olla sõprusest, kurat teab, jumal hoidku, aga kindlasti kujunditest, visuaalmusikaalsetest, tegevuslikest, karakteersetest, kõige laiemalt – teaterlikest -, mis liuglesid kenasti oma rada pidi, umbes nii nagu mõni hästikirjutatud veidravormiline luuletus liugleb vääramatult oma rada pidi, nagu fs-i “kes ma [...]

Homme kahetsen, et nüüd, just praegu, nüüd, magama ei läinud. Oli mul vaja. Aga mõnus on, rahulik. Natuke veel. Oi, kus homme kahetsen.

Vaikselt, aga veendunumalt hakkavad mu õpetajate nõuanded teise aasta lõpuks koonduma ühte punkti nagu erivärvilised kiired kuupi. Pean ennast ära unustama ja lahti laskma või teises sõnastuses rumalamaks tegema ja lahti laskma. Või kolmandas sõnastuses… Lahti laskma, lahti laskma. On väga imelik tajuda, et küsimus ei ole meetodis, vaid terves eksisteerimise viisis. Piisab, kui jälgida [...]

Lugesin just: Hella Wuolijoki “Niskamäe naised” ja “Niskamäe Heta” ja Aino Kallas “Mare ja ta poeg” ja “Bernhard Riives”. Kaks eestisoomlasest soome-eestlasest naisautorit 20. sajandi algusest. Täname neid tugevate naistegelaste toomise eest Eesti näitekirjandusse. Homme on eksam.
Premeerin ennast: nagu viimasel ajal ikka, kuulates Terry Riley’t. Tema korduste ja struktuuri obsessioon mõjub mu kohati robotlikule iseloomule [...]

Istuda ruumis pimenemise ajal.
Panna tähele ruumi, objektide muutumist
ja oma suhte muutumist esemetesse ja ruumi.
Katse alustades olin manustanud pool klaasi veini, tunnistasin kerget valu silmakoobaste taga, mis katse käigus veidi süvenes. Jälgisin strateegiliselt hästi valitud ajal umbes 25 minuti vältel sektsioonideks jaotatud raamaturiiulit, millele langes vasakult poolt õhtuvalgus. Katse alguses mängis muusika, millest katse lõpu eel [...]

Kui ma keskpäeva väljusin, ümbritses Toomkirikut udu. Muidu oli kõik samamoodi, kivid libisesid märga, vastu tulid lõunasöökide liikuvad kehad. Kohe algab konspiratsiooni-lõik.
Neil Straussi eestikeelde tõlgitud sebimise õpik levib plahvatusliku kiirusega. Kust ma seda tean? Sest seda on raamatukogudest võimatu saada. Viimati kesk-omast vaatasin, et mitte ainult ports eestikeelseid, vaid isegi võõrkeelne on välja laenatud. Ja [...]

Lahkusin koolist kell 20:50. Linn oli rahulik ja õu soe. Polnud ikka veel pime – taevas oli sügavsinine, videvikusinine, parema sõna puudumisel. Umbes selline sinine, nagu nägime viimati Tallinna Kunstihoones ja mille kohta öeldi, et kunstnike lemmikvärv. Näe, leidsingi üles. Konrad Mägi maal – Naise portree. Midagi sealt sinine.
Eelmine kord oleksin pidanud mainima, et 24. [...]

Lugenud: 4 Kitzbergi, 2 Vildet, 2 Raudseppa, 1 Tassa.
Vaadanud: Kirsiaed, The End.
Tegelenud: Natsi-Saksamaa komöödiaga.
Paks kass käis täna saunas. Istus reaalselt alumisel lavapulgal 80 kraadi juures. Mõnukott. M ütles, et J ja P suudlesid eile poolteist tundi. Ma olen aru saanud, et eraelu on eksitav mõiste. Ongi ainult avalik elu.