Tere, Meelis!
Nagu kokku leppisime, lugesin Mats Traadi “Tule rüütamist”. Traat sai hiljaaegu valmis suurjõgiromaani “Minge üles mägedele”, mis koosneb 13 raamatust. Lisaks on ta paras teatrilegend – Panso “Tants aurukatla ümber”, veel hiljuti oli kavas “Türgi oad”. Nägin teda ka Anu Lambi “Keskööpäikese” esietendusel, mille tarvis ta tõlkis setu keelde Hamleti monoloogi. Mitmed inimesed on [...]

Mulle tundub, et mu südametunnistus rääkis minuga äsja läbi une.
Kuidas ta julgeb?
Pärast kõiki neid aastaid!

Kui ausus põletab sillad
põletagu
põletagu pealegi
põlege, teie ilutulestiku leekides
imetlen ööd ja tema
lõputut palgete vaheldumist
kõik mis alla surud
ladestub
ja tuleb hiljem ringiga tagasi.

Viimastel päevadel kummitab, s.o. otseses mõttes. Lihtne, mõjuv ja vaimukalt tehtud. Seda muidugi otseesituses. Kuidas sama efekti plaadile tekitada?

Inimese hirm kadumise, kustumise ees.
“See raamat elab üle aja!”
Tühi jutt. Ületähtsustamine.
Hea seegi, kui elab üle mõne aja.
Mats Traat, Rukkirääk linnas: marginaale, 2001

See peen iroonia, kui Viru Hotelli fuajee kõlaritest tuleb tuttavlik meloodia – ei, mitte Stevie Wonder töödeldud paaniflöödiga -, vaid Manicute “Motorcycle Emptiness”. Under neon loneliness everlasting nothingness, tõepoolest. Kui peibutavalt kõlab kapitalismivastane mäss. Kui ohtlikult, põnevalt. Risque.
Meil on võistlevad kirjanikud (ja näitekirjanikud) ja meil on teleauditooriumi pärast võistlev võistlussport. Pole siis ime, et loen [...]

LOOMINGU fuajees kuulutus:
Linnagaleriis küünlavalgel
Klaasikese kuiva veini juures
Kitarri saatel loetakse luulet
Kui lahe kui mõnus!
Loomingu viimsed sõnad