Kokkuplahvatus luulekogu, autor Paavo Piik, ilmunud septembris 2009; osta saab Rahva Raamatu, Apollo ja väiksematest kauplustest, internetipoodidest või ka autorilt eneselt, kui teda tänaval seljakotiga tabad.
Published September 15, 2009 & Filed in Uncategorized
Pole juba paar kuud raamatupoes käinud ja sel nädalal justkui kohe kiskus sinna tagasi. Kuulsin sõbralt suve alguses, et Paavolt olla taas midagi uut tulemas ja huvitaval kombel just täna tuli tahtmine vaadata.
Lõpuks! Kokkuplahvatus?
Ega ma vist enam nii neid luuletusi ei vajagi, kui talvises augus olles, aga selles on midagi, millest ma aru ei saa. Peaks vist alustama õpinguid kirjandusest, et mõista, miks mõni klassik on tüütu ja mõni uus, värske ja (veel?) mitteklassik kohe kutsub lugema. – Luletusi. Ma lugesin viimati luuletusi keskkoolis.
Tagasi algusesse!
Tegelikult tahaks Paavot ka tänaval seljakotiga tabada, aga ei viitsi nii pikalt ringi uidata. Raamatupood tahab ka elada ja ega mul olegi sellest juurdehindlusest kahju, aga tahaks kuidagi vahetumalt, näost-näkku. Justkui nii tuttav ju, kuigi tegelikult ainult arvame end mõistvat teiste mõtteid, kui loeme nende luuletusi. Vastasel juhul oleks mõttetu kirjutada.
Mõte tänaval seljakotiga tabamisest ongi veidrate, huvitavate kohtumiste võimaluses kirja pandud. Mõneti on see eneseharjutus: kui palju muutub, kui lähed hommikul kodunt välja või õhtul koolist koju (sest muud aega praegu eriti pole) ja pead arvestama võimalusega, et keegi tuleb rääkima. Tekib teatud valmisolek, eelnev avatus inimeste suhtes – noh tead, nagu oleks peaaegu et osa ühiskonnast, mitte omaendasse süvenenud ja isoleerunud monaad. (Õudne mõeldagi, eks?)
OP!-i lindistusel avaldasin just taaskord arvamust, et hea luuletuse mõistmiseks ei peaks alustama kirjandusõpinguid või teadma ülikooliteooriaid, nii et selles osas olen sinuga ühes paadis.
Raamatupoed on üldiselt toredad kohad, samuti inimesed, kellega seni kirjastusmaailmas kokku puutunud olen ja kes neid sinna toimetavad, nii et juurdehindlus ei ole mu meelest nii hull, või noh, mulle endale tundub, et 85 on raamatu eest okei hind.
Klassikute teemal arvaks Siim ilmselt, et tänapäeva probleemid ongi lihtsalt niivõrd teistsugused ja mitmekihilised ja keerulised võrreldes kõige olnuga, et juba sellepärast on meil klassikutega suhestumine raske. Ma ei ole ise selles lõpuni kindel, aga tal on terve näidend selle tõestuseks (”Kas ma olen nüüd elus”), mis varsti Draamateatris lugemisele tuleb. Võib-olla ka lihtsalt stiili küsimus: inimesed tajuvad traditsioonilist korrapärast luulekeelt, riime ja rütme järjest vähem, ehk on see oskus, mida me lihtsalt tasapisi minetame.
Ja ju need talvised augud tulevad ka tagasi, ära muretse!
Niisiis… Teades seda, et hra Piik on mulle kättesaamatu ja niipea ma teda tänaval ei kohta. Ostsin endale kah raamatu, olles selle eelnevalt läbi lugenud, oma poes. Aga ma tahtsin tegelt öelda (kuna ma siin kuskil miskit öelda ei saa õige koha peal (!!!) et mulle hirmsasti meeldis see Tauli luuletus Felix Laijkost. Ülejäänud tekstid virvendasid, aga see… See oli fantastiline. Jah… Seda ma vist tahtsingi öelda ja seda ka, et Laijkoga meeldib mulle kõige rohkem “Delta”. (film, haige ja ilus film)
olgem siis tublid käki tegijad, sest lavastus on ju käkitegu!
See on täpselt õige koht, kus asju öelda. Kasvõi seda näiteks, mis uuest kogust meeldis ja mis mitte. Aga kui ma poleks oma Värsket Rõhku ära kaotanud, siis ütleksin praegu veendunult, et Tuulil oli seal veel mitu head luuletust – üks rääkis kusagil peol või vastuvõtul viibimisest ja pitsitavatest kingadest. Või ma nägin seda unes?
see ei lähe küll koguga kokku, sest ma pole seda (veel) lugenud, aga ma tahtsin lihtsalt mainida, et a life of arctic sounds on vägev laul. süda läheb kohe rõõmsamaks, kui keegi väiksel maarjamaal seda (või siis vanemat hiirt, või siis üldse hiirt) kuulab.
ihii, see list meeldib mulle endalegi, ma vahepeal mõtlen, et peaks uue tegema ja vaatama, kuidas seis muutunud on, aga enam ei suuda viitsimist leida. ja luuletuse eest ka aitäh!
aga üldiselt, m&a on ka minu lemmik, lonesome ja long drive tulevad järgmistena. building on b-side kogumiku kohta ikka vägevalt hea, ainult see workin’ on leavin’ muutub minu jaoks üsna tüütuks. everywhere and his nasty parlour ka väga mõnus jällegi, ahh, noh, good news meeldib ka väga, we were dead on juba nõrgem, aga noh jah. mis seal ikka. jube konarlik bändi kiitmine toimub hetkel, ma üritan lühidalt rääkida, aga mouse’i kohta on rohkem sõnu vaja! ning ugly casanova on ka äss, loodetavasti oled ikka kuulnud. brocki sõnadest ei tasu rääkidagi, ta on ilmselt üks mu suurimaid mõjutajaid ja teeb masenduses oleku kordades paremaks.
Üleskutsele vastates: mulle meeldib lk 19. Ja ma pakkisin Su kogud isegi Türki kaasa, eile asetasin riiulile. (Juhuslikult) Shakespeare’i kogutud teoste kõrvale
Aitäh, Piia. Kuulsin just, et Türgis keeras ilm vihmale. Puhtmahuliselt võib Shakespeare’ide ja Piikide riiulidünaamika üsna koomiline olla.
Aga Lakooniat on mul kodus järel täpselt üks oma eksemplar, kõik muud on laotuses laiali. Paljusid tekste saab alates üleeilsest lugeda, kui Kokkuplahvatuse kaane peale vajutada.
“Lakooniaid” peaks isegi veel olema müügis – kaks eksemplari Rahva Raamatus ja kolm Apollos. Laost ei ole mulle küll vastatud, kus need täpselt asuvad, aga poodidel endil on olemas andmebaas, kus raamatud täpselt paiknevad. Nii et tasub need endale sobivasse poodi tellida, ise olen niimoodi mõne rariteetse raamatu kätte saanud…
Tjah… Ma tahtsin sulle teavitada: meil käis üle pika aja töö juures luuleküsija. Ma armastan neid kohutavalt, üle kõige, südamest ja nad enamasti teavad seda, neil on kohe aim, et minu käest saab küsida, et mina vastan. See on nii hea tunne. Nii hea tunne, et õudne hakkab. Ja siis ma avastasin, end rääkimas: Aga Paavo, kas te Paavo Piiki teate? Teate, ma olen temasse armunud, õigemini tema luulesse, fännin, täiega. Ja tädi ütles selle peale, et teab küll, et sa oled tema koolis õppind. Ja tema on ka fänn. Ja kaasa sai ta “Kokkuplahvatuse” koos “Lagunemisega” Elo Viidingu asemel. Nii et… Jah. Tikk-takk – aeg käib tõesti, süümepiinad ja muud asjad ka, ajatult. Tublidust.
Minu meelest ei tohi mitte keegi ennast kunagi ära unustada. Olgu ta kirjanik, luuletaja või sis tänavapühkija – kõik need ametid nõuavad distsipliini, näitleja puhul tuleb veel rohkem meeles pidada, kus sa oled ja mida sa teed, minna selle sisse nii täiuslikult, et teised ei saagi uskuda, et sind polekski nagu olnud – vaid sa oled, sa eksisteerid, sa muudad ja sa lood – nii tugevalt, et valus hakkab. Nii on minu meelest iga kunstnikuga, ta loob, nii et valus hakkab olemas olla, aga õnnelik ka, aga õnnelik ka. .
Tublidust!
Uut luulekogu ja neid tüdrkuid, keda suudelda lavaka avaliku elu koridorides!
Ei ole minu – allpool on kirjas: esimesed kaks on Tõnu R. Kallase raamatust “Maailma maaliline nägu”, 3. ja 5. Asko Künnapilt raamatust “Eesti haiku” ja 4. Kaplinski oma.
Kati Lindström on tollestsamast nähtusest ühe hästi laheda magistritöö kirjutanud (’Eesti haiku modelleerivas lähenemises: meetrika, kommunikatsioon, kujundid ja maastik).
Proov.
September 18, 2009 @ 8:45 am
Ma proovin ka.
September 18, 2009 @ 10:17 pm
Ma proovin seda esmaspäeval poest kätte saada, näis, kas antakse siis!
September 19, 2009 @ 6:56 pm
Kirjuta, kui õnnestus!
September 20, 2009 @ 2:45 pm
Kaunis eksemplar õnnestus kätte saada Pärnu mnt nurgalt Rahva Raamatust, akna pealt. Laudo!
September 22, 2009 @ 11:00 am
Super. Või nagu ütleb Borat: “Great success!”
September 22, 2009 @ 2:57 pm
Pole juba paar kuud raamatupoes käinud ja sel nädalal justkui kohe kiskus sinna tagasi. Kuulsin sõbralt suve alguses, et Paavolt olla taas midagi uut tulemas ja huvitaval kombel just täna tuli tahtmine vaadata.
Lõpuks! Kokkuplahvatus?
Ega ma vist enam nii neid luuletusi ei vajagi, kui talvises augus olles, aga selles on midagi, millest ma aru ei saa. Peaks vist alustama õpinguid kirjandusest, et mõista, miks mõni klassik on tüütu ja mõni uus, värske ja (veel?) mitteklassik kohe kutsub lugema. – Luletusi. Ma lugesin viimati luuletusi keskkoolis.
Tagasi algusesse!
Tegelikult tahaks Paavot ka tänaval seljakotiga tabada, aga ei viitsi nii pikalt ringi uidata. Raamatupood tahab ka elada ja ega mul olegi sellest juurdehindlusest kahju, aga tahaks kuidagi vahetumalt, näost-näkku. Justkui nii tuttav ju, kuigi tegelikult ainult arvame end mõistvat teiste mõtteid, kui loeme nende luuletusi. Vastasel juhul oleks mõttetu kirjutada.
September 23, 2009 @ 7:31 pm
Mõte tänaval seljakotiga tabamisest ongi veidrate, huvitavate kohtumiste võimaluses kirja pandud. Mõneti on see eneseharjutus: kui palju muutub, kui lähed hommikul kodunt välja või õhtul koolist koju (sest muud aega praegu eriti pole) ja pead arvestama võimalusega, et keegi tuleb rääkima. Tekib teatud valmisolek, eelnev avatus inimeste suhtes – noh tead, nagu oleks peaaegu et osa ühiskonnast, mitte omaendasse süvenenud ja isoleerunud monaad. (Õudne mõeldagi, eks?)
OP!-i lindistusel avaldasin just taaskord arvamust, et hea luuletuse mõistmiseks ei peaks alustama kirjandusõpinguid või teadma ülikooliteooriaid, nii et selles osas olen sinuga ühes paadis.
Raamatupoed on üldiselt toredad kohad, samuti inimesed, kellega seni kirjastusmaailmas kokku puutunud olen ja kes neid sinna toimetavad, nii et juurdehindlus ei ole mu meelest nii hull, või noh, mulle endale tundub, et 85 on raamatu eest okei hind.
Klassikute teemal arvaks Siim ilmselt, et tänapäeva probleemid ongi lihtsalt niivõrd teistsugused ja mitmekihilised ja keerulised võrreldes kõige olnuga, et juba sellepärast on meil klassikutega suhestumine raske. Ma ei ole ise selles lõpuni kindel, aga tal on terve näidend selle tõestuseks (”Kas ma olen nüüd elus”), mis varsti Draamateatris lugemisele tuleb. Võib-olla ka lihtsalt stiili küsimus: inimesed tajuvad traditsioonilist korrapärast luulekeelt, riime ja rütme järjest vähem, ehk on see oskus, mida me lihtsalt tasapisi minetame.
Ja ju need talvised augud tulevad ka tagasi, ära muretse!
September 23, 2009 @ 11:26 pm
Hjaa
mina juba mõtlen, kuidas SIND tabada just sealt keset tänavat, aga see on vist ka suht võimatu, sest ma ka enamus ajast elan teistes sfäärides.
October 5, 2009 @ 3:07 pm
Njah.
October 5, 2009 @ 10:35 pm
Niisiis… Teades seda, et hra Piik on mulle kättesaamatu ja niipea ma teda tänaval ei kohta. Ostsin endale kah raamatu, olles selle eelnevalt läbi lugenud, oma poes. Aga ma tahtsin tegelt öelda (kuna ma siin kuskil miskit öelda ei saa õige koha peal (!!!) et mulle hirmsasti meeldis see Tauli luuletus Felix Laijkost. Ülejäänud tekstid virvendasid, aga see… See oli fantastiline. Jah… Seda ma vist tahtsingi öelda ja seda ka, et Laijkoga meeldib mulle kõige rohkem “Delta”. (film, haige ja ilus film)
olgem siis tublid käki tegijad, sest lavastus on ju käkitegu!
October 15, 2009 @ 5:41 pm
See on täpselt õige koht, kus asju öelda. Kasvõi seda näiteks, mis uuest kogust meeldis ja mis mitte. Aga kui ma poleks oma Värsket Rõhku ära kaotanud, siis ütleksin praegu veendunult, et Tuulil oli seal veel mitu head luuletust – üks rääkis kusagil peol või vastuvõtul viibimisest ja pitsitavatest kingadest. Või ma nägin seda unes?
October 19, 2009 @ 10:36 pm
see ei lähe küll koguga kokku, sest ma pole seda (veel) lugenud, aga ma tahtsin lihtsalt mainida, et a life of arctic sounds on vägev laul. süda läheb kohe rõõmsamaks, kui keegi väiksel maarjamaal seda (või siis vanemat hiirt, või siis üldse hiirt) kuulab.
October 20, 2009 @ 7:41 pm
Jah, minu südame teevadki rõõmsaks peamiselt Building Nothing… ja Moon & Antarctica. Kuigi see list http://sadcomedians.blogspot.com/2007/12/so-much-beauty-it-could-make-you-cry.html on sümpaatselt maniakaalne ja eks ma üritan kunagi Lonesome Crowded West’iga uuesti. Ja see on tõesti hea: http://skinnyfists.wordpress.com/2009/09/30/l/
October 20, 2009 @ 9:28 pm
ihii, see list meeldib mulle endalegi, ma vahepeal mõtlen, et peaks uue tegema ja vaatama, kuidas seis muutunud on, aga enam ei suuda viitsimist leida. ja luuletuse eest ka aitäh!
aga üldiselt, m&a on ka minu lemmik, lonesome ja long drive tulevad järgmistena. building on b-side kogumiku kohta ikka vägevalt hea, ainult see workin’ on leavin’ muutub minu jaoks üsna tüütuks. everywhere and his nasty parlour ka väga mõnus jällegi, ahh, noh, good news meeldib ka väga, we were dead on juba nõrgem, aga noh jah. mis seal ikka. jube konarlik bändi kiitmine toimub hetkel, ma üritan lühidalt rääkida, aga mouse’i kohta on rohkem sõnu vaja! ning ugly casanova on ka äss, loodetavasti oled ikka kuulnud. brocki sõnadest ei tasu rääkidagi, ta on ilmselt üks mu suurimaid mõjutajaid ja teeb masenduses oleku kordades paremaks.
October 20, 2009 @ 9:57 pm
Üleskutsele vastates: mulle meeldib lk 19. Ja ma pakkisin Su kogud isegi Türki kaasa, eile asetasin riiulile. (Juhuslikult) Shakespeare’i kogutud teoste kõrvale
October 28, 2009 @ 7:05 pm
Lakoonia – proovisin poest osta, ei õnnestunud. Nett näitas, et on, aga tegelikkus ei tulnud vastu. Kas sul on üks (üle)? Teised olemas
October 30, 2009 @ 7:18 pm
Aitäh, Piia. Kuulsin just, et Türgis keeras ilm vihmale. Puhtmahuliselt võib Shakespeare’ide ja Piikide riiulidünaamika üsna koomiline olla.
Aga Lakooniat on mul kodus järel täpselt üks oma eksemplar, kõik muud on laotuses laiali. Paljusid tekste saab alates üleeilsest lugeda, kui Kokkuplahvatuse kaane peale vajutada.
November 1, 2009 @ 4:01 pm
“Lakooniaid” peaks isegi veel olema müügis – kaks eksemplari Rahva Raamatus ja kolm Apollos. Laost ei ole mulle küll vastatud, kus need täpselt asuvad, aga poodidel endil on olemas andmebaas, kus raamatud täpselt paiknevad. Nii et tasub need endale sobivasse poodi tellida, ise olen niimoodi mõne rariteetse raamatu kätte saanud…
November 1, 2009 @ 5:24 pm
Lahe!
November 2, 2009 @ 1:18 am
Spämmivastane lisatarvik aktiveeritud!
November 24, 2009 @ 9:43 pm
Lõik, mis lõpeb “plahvatus oleks ohvriterohke”, on ka minul sellest raamatust kuhugi üles tähendatud.
December 1, 2009 @ 11:16 pm
Paavo, sosista oma mail kuhugile. Saadaks paar asja.
January 24, 2010 @ 10:05 pm
eesjaperekonnanimi ät gmail.com
January 24, 2010 @ 10:47 pm
Tjah… Ma tahtsin sulle teavitada: meil käis üle pika aja töö juures luuleküsija. Ma armastan neid kohutavalt, üle kõige, südamest ja nad enamasti teavad seda, neil on kohe aim, et minu käest saab küsida, et mina vastan. See on nii hea tunne. Nii hea tunne, et õudne hakkab. Ja siis ma avastasin, end rääkimas: Aga Paavo, kas te Paavo Piiki teate? Teate, ma olen temasse armunud, õigemini tema luulesse, fännin, täiega. Ja tädi ütles selle peale, et teab küll, et sa oled tema koolis õppind. Ja tema on ka fänn. Ja kaasa sai ta “Kokkuplahvatuse” koos “Lagunemisega” Elo Viidingu asemel. Nii et… Jah. Tikk-takk – aeg käib tõesti, süümepiinad ja muud asjad ka, ajatult. Tublidust.
February 2, 2010 @ 1:37 pm
Tjah… seda oli hea lugeda.
February 3, 2010 @ 3:20 am
Vaene Elo Viiding. Pannud siis ikka tema kah tädile kaasa. Diskrimineerimine.
“Kokkuplahvatus” hakkab Katrina käendusel juba huvi pakkuma. Vaatame, kas kirjastaja seda Raamatumaailma kaudu arvustamiseks annab.
Muuseas, “hull või mõlemat” on parem kui lohisev “…või mõlemad variandid”. Lakooniam.
February 3, 2010 @ 1:27 pm
Kirjastaja?
February 3, 2010 @ 11:20 pm
Tere,
tahtsin ainult öelda, et meeldis Sinu looming, mille esitasid 10.02. Tore oli
Ma lähen Sinu luulekogu otsima 
February 10, 2010 @ 9:54 pm
Aitäh: sa oleks võinud – lakoonia.ee päise vaimus – tegelikult ka mult endalt küsima tulla.
February 10, 2010 @ 11:46 pm
ma ei julgenud
aga ostsin ära;):P
February 13, 2010 @ 9:37 pm
ikka – ikka – aga lõpuks on see ikkagi eluprobleem, et kuidas nende kõigiga normaalseid suhteid säilitada
-
kolm tüdruksõpra
ma mõtlen
April 2, 2010 @ 3:53 pm
Minu meelest ei tohi mitte keegi ennast kunagi ära unustada. Olgu ta kirjanik, luuletaja või sis tänavapühkija – kõik need ametid nõuavad distsipliini, näitleja puhul tuleb veel rohkem meeles pidada, kus sa oled ja mida sa teed, minna selle sisse nii täiuslikult, et teised ei saagi uskuda, et sind polekski nagu olnud – vaid sa oled, sa eksisteerid, sa muudad ja sa lood – nii tugevalt, et valus hakkab. Nii on minu meelest iga kunstnikuga, ta loob, nii et valus hakkab olemas olla, aga õnnelik ka, aga õnnelik ka. .
Tublidust!
Uut luulekogu ja neid tüdrkuid, keda suudelda lavaka avaliku elu koridorides!
April 15, 2010 @ 10:25 am
ai-ai, nii need raamatud raamatukogudest kaovadki.
May 4, 2010 @ 9:50 pm
Toon tagasi!
May 4, 2010 @ 10:20 pm
no näis : )
May 6, 2010 @ 12:50 pm
Kunas sa Tartu tuled? (:
June 1, 2010 @ 7:03 pm
Ei tea…
Mis seal uut?
June 6, 2010 @ 10:16 pm
kui need haikud on Sinu omad, siis on tibli!
June 14, 2010 @ 2:11 pm
Ei ole minu – allpool on kirjas: esimesed kaks on Tõnu R. Kallase raamatust “Maailma maaliline nägu”, 3. ja 5. Asko Künnapilt raamatust “Eesti haiku” ja 4. Kaplinski oma.
June 14, 2010 @ 5:23 pm
Kati Lindström on tollestsamast nähtusest ühe hästi laheda magistritöö kirjutanud (’Eesti haiku modelleerivas lähenemises: meetrika, kommunikatsioon, kujundid ja maastik).
June 15, 2010 @ 11:00 pm