Huvitavad tundmused täna – nagu oleks pohmakas umbes nädalaajasest high’st. Vaimselt nii seest tühi, et seinad kajavad, kui räägin. Kest on ja funktsioneerib, peab vastu – aga soov, impulss, tahe kellegi suunas või midagi jagada puudub täiesti. Hea päev uute asjade alustamiseks, sest minevikku ei ole. Reati haakub selle Alliksaare luuletusega, mida lavakõnes loen:

Kõik teeb nüüd nalja. Kõik teeb nüüd valu. Kõik on nii hell.

Aga juba järgmine rida räägib nii vastu,

Tunglevalt tiksudes maha peab käima mu tunnete kell.

et väga lugupeetud Andres Ots ütleb õigesti, et seda võib ju küll resigneerunult või leppinult lugeda, aga paremini haakuks, kui mingi võitlus ka ikka oleks:

Sügaval allpool teeseldud rahu heitlus on suur

jne.

Nii et otsustasin kuradile saata ja peale panna Wilco “Yankee Hotel Foxtroti” ja vaadata, mis juhtub. Ehk tulevad mingid elementaarsemad soovid ja vajadused, peale ärakadumise, põgenemise, nähtamatuks muutumise, tagasi. Kuigi kahtlustan, et homme hommikul vaatan Eneli tantsutunnis samamoodi Karli tühjadesse silmadesse nagu täna ja noogutame – enestele – mõistvalt.