Strindbergi poolt 1888. aastal “Preili Julie” eessõnas kirja pandud naturalismi põhiprintsiibid.

(Ja) kirjanike kokkuvõtlikud otsustused inimeste kohta: see on loll, see brutaalne, see armukade, see ihnus jne. peaksid naturalistides protesti äratama, sest nemad teavad, kuivõrd rikas hingeelu on, teavad, et “pahel” on ka teine külg, mis paljuski sarnaneb voorusega.

Ma olen kujutanud oma tegelasi moodsate karakteritena, kes elavad ülemineku ajastul, mis on vähemalt eelnevast tõtlikult hüsteerilisem, kujutanud neid märksa enam kõikuvana, lõhestatuna, vana ja uue seguna. [...]

Minu hinged (karakterid) on segu mineviku ja praegustest kultuuridest, killukesed raamatutest ja ajalehtedest, tükikesed inimestest, kaltsudeks kulunud peorõivaste küljest kistud lapid, aga eks ole ju hingki kokku paigatud. [...]

(Refereeritud “Oxfordi illustreeritud teatriajaloost”, 2006, lk 379)

Naturalism või postmodernism? Tahtsin seda öelda, et ei midagi uut päikse all – kui lugeda naturalistide tõekreedot ja obsessiooni sotsiaalse konstrueeritusega, siis meenutab see mäss väga ühte teist, mida nüüd postmodernistliku all mõeldakse.