Gerhart Hauptmanni “Enne päiksetõusu” – esimene saksa naturalistlik näidend. Mõjub veidralt, ühest küljest hüperrealistlik klassidevaheline võitlus, teisest küljest idealistlik protofašistlik eugeenikahuviga parema maailma plaan, mille eest seisab üliinimlik-ülivooruslik peategelane (vrd Howard Roark), kolmandast küljest katse moodsat maailma ja moodsat armastust leida, aga seejuures draama alkoholismist.

“Kangrud” – peategelast ei ole, peategelaseks on klass – kangrute oma Sileesias 1840ndatel. Hauptmanni ja laiemalt sotsiaalsete näidendite probleemiks on, et tegelased kipuvad jääma üheplaanilisteks; nad täidavad näidendis mingit konkreetset rolli; neil ei ole teist plaani; nad räägivad suuresti, mida mõtlevad – või vähemalt tuleb see kõik lugejale väga kergelt kätte; samas on “Kangrute” tugevus tema hea komponeeritus ja loetavus ühe konkreetse peategelase puudumisele vaatamata. Samuti on tegu ausa näidendiga selles mõttes, et “pahadele” otsitakse õigustust, ka nemad on päris inimesed. Süüdi on eelkõige sotsiaalne taust ja olukord.