Lugenud viimastel päevadel Émile Zola Thérèse Raquin’i ja vaadanud Élmo Nüganeni “Ma armastasin sakslast”. Zola puhul häiris pisut jutustajapositsioon, mille kõiketeadvus võttis kord lähivaateid, kord suuri plaane. Samas oli ambitsioon vägev, pärast lugemist sain teada, et romaanina on tegu ühtlasi psühholoogilise eksperimendiga, katsega uurida eri temperamentide põrkumist; iga peatükk esindas omaette väikest uurimust teatud füsioloogilisest nähtusest. See, et lugu ebaühtlane kukkus ja et sujuvust-voolavust oleks võinud rohkem olla, on seega andeksantav. (Nii nagu on andeks antav Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree” ebaühtlus – ebaõnnestunud suur ambitsioon võib kunstis olla ilusamaid asju.)

“Ma armastasin sakslast” puhul häiris pateetika, mis eriti silmapaistev oli muusikalise kujunduse juures ja millist võtit vähemalt Teetamm-Lamp koosseisu mäng mu meelest ei toetanud. Kuna olime kevadel lavastuse kursusega läbi teinud, siis oli märkimisväärne, kuidas oli teravdatud armastajapaari tahete konflikti – Erika tahab areneda, sarvi maha joosta, Oskar aga rahvuslikust alaväärsuskompleksist välja saada ja parunessiga abielluda. See meeldis; samuti oli hea võimendus vanaparuni tõupuhtuse obsessioon; Külli Teetamme aktsent. Võib-olla ei läinud antud õhtul (esmaspäeval) näitlejate mäng hästi käima, aga esimene pool kuni kinostseenini jäi mu jaoks kuivaks ja teaterlikuks – seda enam, et neljandat seina ju lõhuti teadlikult. Iidsena mõjusid ka publikust eemale pööratud nutmahakkamisstseenid. Osavalt oli tehtud lõpuviide loo igavikulisusele.

Mujal maailmas: Berlusconil lüüakse nina veriseks ja Siim on Kopenhaageni kliimakonverentsil globaliseerumisvastaste esiridades. Tiger Woodsi id möllab kontrollimatult. Teisisõnu: kõik toimib.