Viimased päevad on olnud nagu lõputu nädalavahetus, mis – nagu kõik lõputud asjad – hakkavad varem või hiljem kuskiltotsast põrgut meenutama. Ma olen hakanud keskaegse teadlase kombel huvi tundma, kus on see koht kehas, kus paikneb elumahl, elaan, see neste, mis meid liikuma paneb – et üritada sinna kasvõi sohi kombel täidet lisada. Pineal gland oli koht, kus paiknes hing – aga kus paikneb tahe? Rääkige, metafüüsikud.

Võib-olla loen jaanuari lõpul luuletusi Tartus, võib-olla kunagi ka Tallinnas. Muidu katsun võimalikult vähe universumi kulgu sekkuda.