Ma ei mäletagi, millal viimati niimoodi nokkisin, kui täna bussis. Õnneks mu kõrvalolev naisterahvas luges vähemalt sama sügavalt raamatut. Ühel hetkel hakkasin unes midagi seletama ja ärkasin ehmununa, kartes et olen ka ilmsi sõna võtnud. See on üldse mu bussiunedele tüüpiline – nädalapäevad tagasi rahmasin unenäos kõvasti käega ja ärkasin hirmuga ringi vaadates ja palvetades, et ma just tegelikkuses bussiseinale pihta ei andnud.

Sest muidu oleks ju piinlik. Ma ei tea, millistel põhimõtetel mu keha on üles ehitatud, aga tänaseks on ilmselge, et kõige õigem oleks ta lihtsalt laiali lammutada ja uuesti kokku panna. Muidugi, lõpmatuseni ei jõua – ja vähemalt pärast seda kooli mõtlen eneseinsenerluse jätta, aga sinna on veel aega. Avastan, kuidas ma ei oska kõige lihtsamaid asju teha, labasest püstitõusmisest primitiivse emotsiooni väljendamiseni. Keha ja isegi hingamine tõmbuvad kohe kaitseasendisse ja teen füüsikalise määratluse järgi topelttööd, minimeerin kahju enne kui midagi juhtunud on.

Minimeerige teiegi. Järgmisel kolmapäeval, 10. veebruaril, asendub Kirjanike Liidu musta laega saalis see üritus, mis oli planeeritud, ühe teise üritusega, mida ei olnud planeeritud ja kus loetakse tekste. Kell 18 siis.

Eelmine kord Tartus lugesin ka ühe lõigu sellest teosest. Kiirustage, ma pakun, et piletid kaovad kähku.