Tere, Meelis!

Nagu kokku leppisime, lugesin Mats Traadi “Tule rüütamist”. Traat sai hiljaaegu valmis suurjõgiromaani “Minge üles mägedele”, mis koosneb 13 raamatust. Lisaks on ta paras teatrilegend – Panso “Tants aurukatla ümber”, veel hiljuti oli kavas “Türgi oad”. Nägin teda ka Anu Lambi “Keskööpäikese” esietendusel, mille tarvis ta tõlkis setu keelde Hamleti monoloogi. Mitmed inimesed on jõudnud mulle kiita tema “Harala elulugusid”, mis pärast sirvimist näivad mulle Eesti luule omamoodi varjatud saladusena, peidetud aardena.

“Tule rüütamisest” kirjutada ei ole sugugi lihtne. Ühelt poolt ei saa eeldada, et ma loeksin läbi kogu eelneva Traadi, sest see võtaks terve eluea. Teisalt peaks arvustaja ju olema võimeline maiustama autori kasvu, ootamatuid pöördeid loominguloos, enese uuesti leiutamist. Mulle tundub, et see ei ole ainult minu kui arvustaja probleem. Traadi puhul lisandub küsimus – kes tänapäeval üldse hoolib suurjõgedest? Kellele kirjutab Traat oma luulet? Kellele on mõeldud “Tule rüütamine”?

Minu meelest räägib Traat “Tule rüütamise” esimeses osas kadunud inimestest, aga sellega koos ka paratamatult kadunud või kaduvast kirjandusest. Traadi subjektiivses aja loos eksivad ära Bunini ja Mozarti, Bornhöhe’ ja vanavanavanaisa Andrese juhuslikud tundmused. Uue aja Eesti kirjanduse loos eksivad ära “Tule rüütamise” sihtgrupitud read. Minu meelest hüüab Traat sellise kaduvuse traagikat ja võlu, kui kirjutab käigust Harimäe vaatetorni tippu: “siit ülalt tahaks valju häälega lugeda / olevikku nordlivländische zeitungit” (lk 32)

***

“Siit ülalt” ongi, kust Traat kirjutab. Kui inimese elu vaadata sedasi kõrgusest, linnulennult, võib tekkida hingepitsitav tunne. Kui samalt kõrguselt aga vaadata linna ja maad, suuremaid nähtusi, sarnast nihestust ei teki. Eesti kirjanduses on palju üldsõnu ühiskonna pihta – seetõttu jääb “Tule rüütamise” teise osa peahoovus minu jaoks nõrgemaks. Võrdluseks:

Siiri on otsa lõppenud
paberkahvatu
Kochi kepikeste meelevallas

Mis kujundit siia veel

(lk 27)

Sardiin naerab karbis sardooniliselt
otsige turgu looge töökohti
mina olen majanduslik miin

vappub omakasuorgasmis
valitsuse liige

(lk 62)

Traat võtab meie rahvusspordist osa küll keelemänge, kalambuure kasutades – lisaks kujunditele –, kuid mõjule pääseb ikkagi see, mis on konkreetsem ja isiklikum. Samas on huvitav tähele panna, kuivõrd on “Tule rüütamises” kokku saavate 1992. ja 1993. aasta või 1999. aasta kriitiliste tekstide mõte sama, mis 2010. aasta omadel. Juba 1992. aastal “haihtub üks nõidusuni / asemele antakse / uus ja hullem: / põhimõtteta pullipidu / tabamata ime / veretav verejanu” (lk 59, aga vt ka lk 60, 64, 65)

***

Kui “Tule rüütamise” esimene osa on kergem, ühtlasem, ideelisem, sõnavõtt nende nimel ja nendele, kes enam sõna ei saa, siis teises osas on meeldejäävamad üksikluuletused. Kas on neis olemas vajalik isiklik mõõde, või siis ootamatult peen aforistlikkus või läbikomponeeritus või puänteeritus. “Mehe tee” on üks selline (lk 66). “Tallinn oktoobris” teine (lk 75). “Lumepalli veeretamine” ja “Ametniku kevad” kolmas ja neljas (lk 77 ja 85). Esimesest osast on meeldejääv “Maadlejad”: “olin üksteist vana / ostsin lõunavahel / Otepää raamatukauplusest / kreeka-rooma maadluse / võistlusmäärused / … / et hiljem eluaeg / maadelda / Nihiliga” (lk 43)

Märgin nad ära, aga kes neid ikka loeb? Traadi puhul on huvitav, et lisaks kogu tema muhedale, spinozalikule sub specie aeternitatis-suhtumisele aja, inimese ja kirjanduse möödumisse ja kaduvusse, kirjutab ta “Tule rüütamise” moodsas vabavärsis, mis peaaegu garanteerib selle, et tema enda põlvkonnakaaslased ei pea seda luuleks, ning nooremad inimesed, kes loevad näiteks Roostet ja Ehinit – noh, neile ei satu Traadi luulekogu eluilmas pihku (kui nad just seda arvustama ei pea). Aga minu meelest on ka selles midagi üle-kirjanduslikult poeetilist ning vaimukat ning vormilist. Kes tahab, see leiab. Nii soovin kirjanduse suurele meistrile üksnes jätkuvat elujaatavat kirjutamise lusti.

Inimese hirm kadumise, kustumise ees.
“See raamat elab üle aja!”
Tühi jutt. Ületähtsustamine.
Hea seegi, kui elab üle mõne aja.

(”Rukkirääk linnas: marginaale”, 2001)

Toon sulle täna Tuuli Tauli luulekogu!
Kirjutamiseni,

Paavo