Tere Paavo!
Sinu kirjas esitatud küsimusele (kes Traadi luulet üldse loeb?) vastaks parafraasiga: kes üldse luulet loeb? Tead Sa mõnda Eesti luuletajat, kellel on sihtgrupp või sihtgruppi, kel on oma luuletaja? Kas Sinul on sihtgrupp? Kes nad on? Kes Sind loeb? Oleks huvitav teada.
Aitäh Tuuli Tauli luulekogu eest. Jätan ta endale, kui tohib.
Raamatu kaanefotol seisab Tuuli Taul supermarketi õunaleti ees. Letil on palju ilusaid, täiusliku välimusega õunu. Tuulil on mõlemas käes vili (välimuse järgi pakun, et vasakus erkroheline “Golden”, paremas punapõsine “Royal Gala”), silmad aga kiikavad igatsevalt hoopis paar riiulit allpool asuva kolmanda õunasordi poole. Tundub, et Tuuli pole eelistuses veel päris kindel. Ometi näib autor end supermarketis turvaliselt tundvat, tegemist on ju ometi ostuparadiisiga, kus on aega segamatult punapõsiseid patte paitada, seda enam, et jumalast on Tuulil “hämaralt ükskõik” (lk 6). Esimene luuletus toob Tuuli hingamise rütmi koos kõikide kahinatega ehedalt esile: autor talletab “end tantsides linnakanga edevatesse mustritesse”, joobumusele järgneb öine noore inimese üksildus viaduktil (”koju minnes surus kevadtuul oma kannused inimestesse”), luuletus lõpeb veidi kergekäeliselt visatud kulunud naljana mõjuva repliigiga: “jumal on siiski / eestlane / ja naine”. Miski (ja mitte ainult mineraalvesi) kihiseb noore naise “väsinud soontes”. Selles kihinas on nooruslikku kompromissitust, agressiivsustki, on aimata punguvat autoripositsiooni, seda, kuidas oleks olla luuletaja Tuuli Taul.
Olulise osa täiuslikust ja turvalisest Tuuli Taulist võtab enda alla õnnestunud, linnatunnetuse/-tundetuse püüdlus, üleskutse “hallide kivilinnainimeste” vabastamiseks plazandusest, cityndusest ja muust turunduslikust pasakihist (lk 56), tuima tormamise transist (lk 40 “tallinna trance”), mis kõlavad vägagi paavopiigilikult: “suvel linnas / tited sõidavad selvekärus / täiuslik ja turvaline laotub üle / meie ja miski selles valemis / närib hinge seest” (lk 48). Kohati jääb linnaluule siiski programmiliseks ja mõjub teematäitena (”väikeste agulite jumal / ei jäta oma boheemlasi üksi” lk 23, “kadriorg pole mind / kunagi päriselt / ära petnud” lk 58, “mida rohkemat mäletan ma lasnamäest” lk 12).
Suhetes meessooga võib Taul olla ühel hetkel siiras, armastamisvõimeline ja teisel salvavalt terav, naisena mehe “peos kui / halvav mürk” (lk 19). Kogu selle ägeduse juures tundub ometi tegemist olema sulni nohikuga, kes “joob karaokebaaris vett” (lk 27), istub, nina raamatus (”kui teised taksoga / peo peale jõudsid olin / mina lugemisega poolel teel” lk 28) ja armub kontserdil jäägitult punaste kingadega viiuldajasse (lk 42).
Luuletaja omaette olemise hetked on rahulikumad, selgemad (lk 8, 10, 20, 24, 28, 36) ja annavad aimu haavatavast naisest, kes linnadžunglist koju naastes oma kiskjamaski maha on julenud võtta ja mõne pilgu ka peeglisse heidab. Leiame ka džässlauljana tegutseva Tuuli Tauli sümpaatseid püüdlusi sõnastada kultuuriinimeseks olemise tunnet (lk 30, 32, 34).
Raamatu tekstide taseme ebaühtlusest nähtub, et Tuuli ei tea veel päris hästi, mille järele ta ostuparadiisi tuli. Nii on kogusse sattunud ka plastmassimaigulisi vilju, mille hulka kuuluvad väga isiklikud, ent õõnsad (ja ainsad riimistatud) tekstid lehekülgedel 14–15, veidi lihtsakoeline poliitiline kalambuur leheküljel 74 (”aga jumal üks asi veel / palun sind ära ole / k-kohuke”), kahvatud mõttesähvatused lehekülgedel 44 ja 54, nõrgavõitu puändiga anekdoot leheküljel 62 või juba ammu avatud uksest sisse rammiv sotsiaalkriitika leheküljel 45. Need kivid asetaksin siiski Värske Raamatu toimetaja kapsaaeda.
Tuuli Tauli luules võlub tema nooruslik kompromissitus. Tuuli tõredus on sümpaatselt naeruväärne, noore tõekuulutaja tõredus, tore tõredus, mis vormilise kohmetuse ja kohatise liigsõnalisuse kenasti kompenseerib.
Mind huvitab hirmsasti, mis juhtub, kui Tuuli Taul ajapikku sealt kaubanduskeskuse turvaliselt särava õunaleti juurest eemale astuda tihkab ja näiteks naabri aeda õunaraksu läheb – kohtumõistja positsiooni süüaluse vastu vahetab. Naabrilt virutatud õunad, olgugi ussiaugused, maitsevad hoopis ehedamalt kui poest ostetud, neil on enam päris patu maitset man.
Kirjutamiseni!
Meelis
