Haikud koguti Jaapanis nii, et autorit juurde ei pandud. Haiku kirjutab ennast ise.
Videvik – see on
ju viiul ja mõte kui
väikene käsi.
Haikus on tihti viide aastaajale.
Järvesilmale
kasvavad pajuokstest
edevad ripsmed.
Haiku ei pea olema arhailine.
kaadris kased
vastu musta metsa
õhtu triipkood
Haikusid on Eestis kirjutatud pikka aega.
Kägu tõesti saab
kahe silbiga öelda
kõik siin maailmas
Haiku tabab hetke.
terav väits on
kaheks lõigand päeva
rahesadu
***
Tere, Meelis!
Lugesin haikusid: Tõnu R. Kallase raamatut „Maailma maaliline nägu“ ja Künnap-Rooste-Sinijärve raamatut „Eesti haiku“. Esimese raamatu järelsõnas pakub Aarand Roos, et haiku võiks päästa Eesti looduslüürika, mis linnainimesele üha kaugemaks jääb.
Tõnu R. Kallas maalib looduspilte hoolega ning haikud mõjuvad pintslitõmmetena loomulikena, tundub, et autor ei ole pidanud silpe lugema või tagantjärele üle värvima. Võttes aluseks traditsiooni, liiguvad tema haikud ühest aastaajast teise, kevadest talveni, põigates vahepeal eraldi kristlikesse pühadesse – Kristuse ülestõusmisse, ettekuulutamisse ja sündimisse. Haikud on omavahel seotud ja moodustavad pikema kompositsiooni, millesarnaseid ka Jaapanis harrastati.
Tugevamad tekstid ütlevad midagi iseloomulikku aastaaja kohta. Esimesed kaks haikut ülemisest valikust on Tõnu R. Kallase omad. Tabatakse mingit kujundit, tekib pilt, iluehmatus – – nagu on hästi sõnastanud Siim Kärner oma haikuvalimikus. Samas on Kallase kujundlikkuse juures oht kaotada üldistus – raamatu tuhmimate piltide puhul muutuvad haikud olukirjeldusteks.
Kuuvalgel õhtul
luik lobistab mõnuga
soojas merevees. (30)
Pisike plika
jookseb suure korviga
päikesele vastu. (22)
Kohati õigustab looduspiltide lihtsust suurem kompositsioon ja taotlus. Aga kus mängu tulevad inimsuhted ja muu maailm, taandub lihtsus laps- ja lausromantikaks ja stamppoeetikaks.
Sinu silmades
heljub imeline järv –
ole mu juures. (27)
Sinu rindadel
väreleb päikesekiir –
su pihk on nii kuum. (24)
Raamatu tagakaanel laotub motiiv: ka sõnaga võib / maalida me maailma / maalilist nägu. Kallase sõnamaalide puhul on nii, et kus värvid ja temaatika on etteaimatavad, tekib lastejoonistus. Samas kui suurema mõtestatuse puhul võiksid haiku selged ja ülevad toonid anda Caspar David Friedrichi.
***
Kui Tõnu R. Kallas kaldub ilu poole, siis Rooste-Künnap-Sinijärve pooluseks on ehmatus. Kõigepealt defineeritakse Eesti haiku: “koosneb kolmest värsist silpide arvuga 4, 6, 4 … ja selles kujutatakse põhiliselt eestlastele, Eesti elule, olule ja loodusele olemuslikku või eksistentsiaalselt olulikku tabavas lakoonilises sõnastuses”. (17)
pankur paneb
ema hauwal küünla
kah inimloom (68)
saeme pekki
hööveldame konte
raiume luid (63)
Eesti haiku määratlus ei ole, muide, üldse halb või blasfeemiline. Haikutraditsioonis on alati iluga koos eksisteerinud huumor ja teravus. Näiteks Jaapani 17. sajandi haikumeistri Bashō ingliskeelsest valimikust leidsin:
a hangover:
but while the cherries bloom
what of it?
ah spring, spring,
great is spring,
etcetera
kõrvuti sügavamate mõtluste ja nukrusega. Samuti ei ole haiku puhul küsimus silpides (5-7-5, 4-6-4 või mõni vabatõlge nagu ülal), nii nagu luule puhul üldiselt ei ole küsimus riimis või õiges ridade pikkuses. Mulle tundub, et heas haikus on võrdselt sügavust ja vaimukust. “Eesti haikus” esindab seda suunda minu jaoks kõige paremini Asko Künnap, kellelt on alguse haikud 3 ja 5. (Neljas, see käoga, on Kaplinski oma!)
Suur osa “Eesti haikust” mõjubki mõneti vormieksperimendina, ja nagu vormieksperimentidega ikka, hakkab ta tööle seal, kus jõutakse kaugemale pelgalt vormieksperimendist – kui tundub, et enam ei mõelda välja vaimukaid moodusi, kuidas täita silpe 4-6-4, vaid kirjutatakse haikusid. Võrdluseks Sinijärvelt:
elvis elab
ta elab tallinnas
ise nägin (76)
vaikset joigu
immitseb rändrahnust
jääaja hääl (53)
***
Sihtgrupid. Kes üldse tänapäeval luulet (haikusid?) loevad?
Muidugi, nutuväärne hulk inimesi, kellest paljud on veel ise kirjutajad. Tiraažid on 300-700. Näiteks teatripublikuga ei saa võrrelda – kuigi see on ka veel omakorda tühine osa rahvastikust ja omakorda korduv (omakorduv!) seltskond.
Ja ometi on luuleraamatutel erinevad sihtrühmad; nagu haikudegi puhul – kellele ilu, kellele ehmatus. Indrek Hirve ja Indrek Ryytle lugejad on erinevad indrekud, olen kindel.
Kui ma käisin tõlkeseminaris, ütles väga sümpaatne ja erudeeritud õppejõud ausalt, et tema sellest uuest luulest aru ei saa.
Vanemad inimesed loevad Karevat, aga mitte Roostet. Nooremad inimesed võib-olla Meelis Oidsalu või Tuuli Tauli. Ega ma ei tea. Aga kõige rohkem tagasisidet olen saanud baaris “Levist väljas”, ehk on see minu sihtrühm.
Traadi puhul on huvitav, et vanem mees kirjutab tegelikult uut sorti luulet. Imelik võib olla tajuda, kuidas möödunud on ajastu, kus raamatuid ja kirjanikke hinnati palju rohkem kui praegu – ning ometi kirjutada edasi. Veendumusega. Sümpaatne sisyphoslik tegevus, kui tehakse pea püsti ja täiesti sihtgrupitult. Või?
Aga lõpetuseks sulle, Meelis, üks mu aegade lemmikhaiku. Suumanilt.
Sa ei kirjuta.
Oletus su õnnest teeb
mind närviliseks.
Paavo
