“Võis olla nii, võis teisiti. Kuid üks, mis meelde jäi – / kui tahad kurbust varjata, siis varu kaitsekiht,” kirjutab Jaak Jõerüüt oma debüütkogus “Kaitsekiht”. Jeesuse sünnist oli möödunud 1975, Jõerüüdi sünnist 28 aastat. Tänaseks on nii lunastaja Kristus kui luuletaja Jõerüüt veel 25 aastat vanemaks saanud ja mulle tundub, et need kaks inimest vananevad koos. Mulle on mu endine ülemus, kaitseminister Jaak Jõerüüt alati veidi Kristust meenutanud, nii oma füüsiliselt välimuselt kui vaimselt olekult (jeesuse-habe, rahulikud-targad silmad, ebamaisus, nõtkus liigutusis, laulvus hääles) kurbust ja hingetarkust, lootusetust õhkuvana. Värskes luulekogus “Armastuse laiad, kõrged hooned” on Jõerüüt kurbuse varjamisest, kaitsekihist loobunud.

Vormis ei ole suurt midagi muutunud. Kord riimitud, kord riimimata, ent alati piinliku hoolega rütmistatud ergalt fraseeritud salmid. Varajastes luulekogudes “Kaitsekiht” ja kaks aastat hiljem ilmunud “Kõne sellel teemal” võimendab rütmiline löövus ja täpsus avalat, elavat, särtsakat irooniat. Neis kahes kogus on J.J. luuletajana mulle kõige hingelähedasem, see luule on vahe ja vaimukas, elutahteline, elust üle olev, ent empaatiline. Neile järgnenud “Üks ja ainus” (1997) koondab 1967-71 kirjutatud kohati sürrealistliku mündiga ent enamasti fragmentaarseid (jääk)tekste ja on sellisena pigem avaldamisvajaduse maiguga. “Uues raamatus” (2004) hakkab aga minu jaoks end ilmutama üks suundumus, mille “Armastuse suured, laiad hooned” lõpuni viib: kuhtumine, kulumine, väsimine. “Armastuse suured, laiad hooned” on eluväsinud, õhuke, jõuetu luule ja mõjub kohatuna nagu viledaks kulunud käis diplomaadi pintsaku küljes:

“PAIGUTAB RUUMIS

paigutab ruumis. minugi mujale. saatuse ratas.
kellegi käsul. lihvib mu nurgad ja nukid.
luupuru lendab. lihaste nartsegi. nahatükkegi.
vaimu paakunud koorik ja hinge armistund kude,
kõik lendab tuulde. lihvija lihvib.
Suur Lihvija…”

Kogu kohmakamates tekstides, nagu “PAIGUTAB RUUMIS”, on luuletaja eluväsimus vormunud literatuuriks, paljaks maneeriks, mida võiks omistada mõnele pensionieelikust harrastusluuletajale. On hetki, mil Jõerüüdi luulemõtete kulumuse aste on nii suur, et seda ei saa nimetada isegi mitte aususeks ega julguseks olla banaalne, vaid lihtsalt banaalseks:

“ON

mis on ÜKSINDUS,
ma igavesti mäletan.
laup vastu külma aknaruutu,
laup vastu pimedust.
ja süda samuti. vastu pimedust
ja külma klaasruutu surutud.

miks, küsis süda. miks küsis laup.
kuid küsida ei olnud kelleltki.”

Kalmistumeeleolule (tõesti, mitmed tekstid sobiksid oma isikupäratuses ja kõiksuse-tunnetuse-taotluses epitaafideks) sekundeerib õnneks mängulisem alge:

“MÄNGIDA!

kurbus on nagu koer,
keda peab kasvatama.
toitma, välja viima, taltsutama.
ja õhtuti tahab ta
sinuga mängida.”

Mängulisus jääb J.J. uues luulekogus küll lüürilisuse varju (saan väga hästi aru, miks Rein Veidemann seda teost 15. mai Postimehes ülistab) ja sellest on kahju. Sest kuni luuletaja oma kurbusega mängida viitsib, on tema luule elus.

Niipalju esmaseid muljeid. Võib-olla kirjutan sellest raamatust veel kusagil pikemalt. Seniks aga soovitan Sul kindlasti lugeda J.J. kaht esimest luulekogu!

Ole tubli.

Meelis