Peterburg on nagu soom varsket ohku Moskva korval, mis on ju maletatavasti palav ja pisut rapakas. Ja muidugi kolossaalne. Kogu Kreml on nagu suurushullustus ja Venemaa hiilgab nagu Ameerika sellega, et voetakse mingi Euroopas syndinud nahtus – noh, ytleme kasvoi demokraatia voi kommunism – ja tehakse sellest totaalne liialdus, voimendus ja karikatuur ja iseenese paroodia. Peterburg on siiski ilus, eriti paikselisel paeval – siin on rohkem nyanssi kui Moskvas ja isegi liialdused, nagu Ermitaaz, maailma suurim erakla, mojuvad toretseva korval ka toredalt. Vaatasime seal kunstiajaloos opitud tegelinskeid – nagin C.D. Friedrichi ja Rembrandti originaale naiteks, aga ei saa oelda, et nahtud koopiad kuidagi vahemad oleksid voi et yldse mingit erilist vahet on, kas pilti pildiraamist vaadata voi seina pealt. Aga seda kyll, et Erakla oli ruumina, voi noh, lossina, nii vaimustav, et kohati marksa huvitavam kui maalid, mis teda taidavad.

Tana sajab Peterburis juba halli vihma ja on aeg teha kokkuvotteid. Igal Venemaa ohtul kaisime ka teatris, aga sellest ei joua kirjutada. Paadiga soitsime oisetel kanalitel ja grillisime vorsti, see on ka nii hetkeline ja emotsiooni pealt, et ei maksa kirjutada. Olulisem on ikka veedetud aeg kahe huumorikangelase seltskonnas, kellega tuba ja luba jagasime ja moned seonduvad aja lukku kinnituvad marksonad nagu Tirlimpski-Korsakov, Everhard Jebach, juba ylalmainitud Masha the Horrible, homeeriline naer ja kruuksatus.