Tere, Meelis!

Ingo Normet kirjutab artiklis “Etüüd kriitikast” järgmist:

Kahju, et arvustajad nii harva usaldavad kõige väärtuslikumat ja inimlikumat – oma vahetut elamust. Või häbenevad nad? Elamust püütakse matta eruditsiooni- ja informatsioonitulva alla. Ajugümnastiline karussell varjutab ja tihtipeale ka asendab kõik elava.

Ja veel:

Parim, mida arvustajad võiksid pakkuda, oleks aus eneseanalüüs. Analüüs, milles mõni mõtte- või tundevarjund ütleks mõõtmatult rohkem kui pikad tiraadid selle kohta, kus teost varem lavastatud, kirjastatud, eksponeeritud või milliseid teisi teoseid ta meenutab. (Ingo Normet “Teatrist”, Ilmamaa 2002)

Julius Juurmaa luulekogu (”Kuidas joonistada küsimust”, Verb 2010) pani mind mõtlema: millal ma üldse viimati sain raamatust vahetu elamuse? Kas ei ole nii, et potentsiaalse elamuse lämmatan ma eos võetud arvustajapositsiooni, kaaskirjutaja skepsise ning oskamatusega luulet päriselt lugeda (lugeda, nautida rütmistatud, kõlastatud teksti)? Või mis sa arvad, kuivõrd suudad sina luuletekste veel päriselt ja puhtalt kogeda, neist osa võtta, elamust saada?

***

Julius Juurmaa peidab oma vahetu elamuse nii sügavale poeetiliste kujundite ning keeruliste lausekonstruktsioonide tihnikusse, et arvustajapoolne ajugümnastiline karussell tundub paratamatu.

kuu silub vargsi lauda veetud vagu
ma nagu neetud tukslen mööda tuba
kui sääski litsun seina selga vigu
ei näe
_________ei huvita
_____________________ei küsi luba (36)

Said sa aru? Ma ei usu. Loe veel. Mõtle kaasa, proovi kujutlus tööle saada.
Nii – ja mitmes neist lugemistest oli vahetu elamus?

***

Mis mulle meeldis, oli see:

jah
tean, et kord tahkub
ka see õhtu tolmuks ja kaob
Su mõtete tagatoalaele
või võõrale triiksärgikraele
ent meeletuid passaaže taob
peas keegi veel (21)

Monumentaalne ja selge, voolavate kujunditega, rütm tajutav – nagu T.S. Eliot:

Let us go then, you and I,
When the evening is spread out against the sky
Like a patient etherised upon a table;
Let us go, through certain half-deserted streets,
The muttering retreats
Of restless nights in one-night cheap hotels

(”The Love Song of J. Alfred Prufrock”)

Vastupidiselt eelmisele, kus figureerisid kuu ja sääsk, on tegu passaažiga, kus autor vaatab rohkem väljast sisse kui seest välja. Mulle tundub, et osa Juurmaa luule dešifreerimatusest tuleb soovist panna kirja, kuidas miski seestpoolt tundub. Püüe haarata ja edasi anda mälestust, tunnet, olukorda kogu tema totaalsuses, teadvuses ja alateadvuses, sisus ja kõlas.

ellipsis tühik vaikus
_______________kell lööb, teetu
ma vajan, vajutades saapaist lund
(vist liialt pikalt olin Sinust peetu)
ühtainust neetud tikku
soojust
und (40)

Selles on alati lihtsam ebaõnnestuda, sest teadmata Julius Juurmaa isikut, võivad viited kaotsi minna, võib tekkida tunne, et luule on kirjutatud ühele inimesele – ja mitte minule.

Juurmaa autoripersoon on otsiv, kahtlev, ta uuristab ennast justkui käike mööda lugejani. (Üks käik on äratuntavalt Juhan Viiding.) Käikudesse poetavad valgust Piia Ruberi illustratsioonid üksikust koeraga mehest gooti võlvide vahel.

Filosoof Thomas Nagel arutles kunagi selle üle, mis tunne võiks olla nahkhiirel. Enese liigikaaslastele mõistetavaks tegemine võib vahel olla sama lootusetu.

tean sõbrad tihti teieni ei küündi
mus puudub jah ma olen kõndiv miks (43)

Mis toobki paratamatu küsimuseni, kuidas joonistada küsimust.

***

Kokkupuudete ootuses,
Paavo