Kui ausus põletab sillad
põletagu
põletagu pealegi
põlege, teie ilutulestiku leekides
imetlen ööd ja tema
lõputut palgete vaheldumist
kõik mis alla surud
ladestub
ja tuleb hiljem ringiga tagasi.

Viimastel päevadel kummitab, s.o. otseses mõttes. Lihtne, mõjuv ja vaimukalt tehtud. Seda muidugi otseesituses. Kuidas sama efekti plaadile tekitada?

Inimese hirm kadumise, kustumise ees.
“See raamat elab üle aja!”
Tühi jutt. Ületähtsustamine.
Hea seegi, kui elab üle mõne aja.

Mats Traat, Rukkirääk linnas: marginaale, 2001

See peen iroonia, kui Viru Hotelli fuajee kõlaritest tuleb tuttavlik meloodia – ei, mitte Stevie Wonder töödeldud paaniflöödiga -, vaid Manicute “Motorcycle Emptiness”. Under neon loneliness everlasting nothingness, tõepoolest. Kui peibutavalt kõlab kapitalismivastane mäss. Kui ohtlikult, põnevalt. Risque.

Meil on võistlevad kirjanikud (ja näitekirjanikud) ja meil on teleauditooriumi pärast võistlev võistlussport. Pole siis ime, et loen üheks oma hinnalisemaks valduseks paljundatud käsikirja Kaur Riismaa luuletustega, pätsatud A-raamatukogust Tartus. Mingi romantika on selles, tekstideväline. Poliitika korrumpeerib olemuslikult, teadis Weber (olgu see igaks-juhuks Ühtsele Eestile); turg korrumpeerib veel rohkem. Sööb hinge seest. Sõna otseses mõttes. Kui ma praegu tunnen, et ei adu enam õigesti asjade väärtust, siis kus ma olen omadega kahekümne aasta pärast?

LOOMINGU fuajees kuulutus:
Linnagaleriis küünlavalgel
Klaasikese kuiva veini juures
Kitarri saatel loetakse luulet

Kui lahe kui mõnus!
Loomingu viimsed sõnad

Koolis algasid katsed ja juba esimese päeva lõpuks oleks nagu sattunud täiesti uude maailma. Meenusid ülemöödundsuvised tundmused, samamoodi, et kogu see näitlemisevärk ja konkurss on ise üsna tühine, kui võrrelda kõigi uute tutvuste ja suhestumistega, mida tekitab ärev ja avav pingeolukord. Inimesed on su ees rohkem või vähem alasti, kui lavalt deklameerivad – vahel sõna otseses mõttes, nagu tänane esimene katsekord tunnistas. Inimestel on kõige imelikumad nimed, inimestel on kõige müstilisemad olekud ja teadvusseisundid, mille kohta ei oska ükskõik kui kogenud inimestevaatleja vahel seisukohta võtta. Inimesed tulevad ja lähevad, mõnedest on ilgelt kahju, sest nad ju väärinuks edasipääsu jne. Tänase päeva auhind läheb kodanikule initsiaalidega L.E., kes meenutas väga Anu Lampi ja seda kõige sugestiivsemal, tarkseksapiilsel moel, niimoodi, et kui ta oma lavatähelepanu käsu korras ühele ontlikule VHK-lasele pööras, litsus kusagilt tundesügavusest vibreeriv helilaine kümne meetri kauguselt publikut tooliga vastu seina. Teine auhind läheb üliloomulikule Sri Lanka-tüdrukule ja kolmas auhind loomulikult – tüübile, kes end paljaks kiskus.

Lisaks võitsid Tarvas ja Inter, esimesest kirjutab homme kogu maailm ja teine jääb heal juhul kohalikuks kurioosumiks.

Lisaks hakkame peagi lappima komöödiaid, mis tragöödiateks pööravad. Ja Karl ja Henrik said omale elu esimesed natsimundrid. Oh, et mu silmad jõudsid selle ära näha!

Vihm on hea, halli taeva valgus kell 21:15 ka. Mitu päeva on tundunud, et lahkuva talve (ja vulkaani?) tolm lämmatab kopse. Tüdruk, kellega teed ristuvad ülekäigurajal, ka. Lähme teine teisele poole tänavat ja kõnnime paralleelselt edasi. Vihma tibutab, päevatöö on tehtud. Vastu põski puhub ootamatult soe tuul. Ma olen siin juba olnud. Ma olen sellest juba kirjutanud.

Käis plõks ja laternad
vidutasid ükshaaval silmi
Pärnu maanteelt
üle viadukti
kulmukaarjalt linna poole.

Viadukt kerkib ees nagu teekond kõrgustesse, teekond ülevasse. (Kokkuplahvatusse ei mahtunud.) Vend tuleb järele, viib autoga koju. Kõik toimib.

Kolditsa-Sarve “Mehed lumes” oli väike suur tükk – millest? – võib-olla meeste ealistest iseärasustest, võib-olla ekstreemolukordadest, võib-olla sõprusest, kurat teab, jumal hoidku, aga kindlasti kujunditest, visuaalmusikaalsetest, tegevuslikest, karakteersetest, kõige laiemalt – teaterlikest -, mis liuglesid kenasti oma rada pidi, umbes nii nagu mõni hästikirjutatud veidravormiline luuletus liugleb vääramatult oma rada pidi, nagu fs-i “kes ma olen ja kust ma tulen”, ilma et päris hästi aru saaks, mis see on, mis ta nii loogiliseks teeb.

Homme kahetsen, et nüüd, just praegu, nüüd, magama ei läinud. Oli mul vaja. Aga mõnus on, rahulik. Natuke veel. Oi, kus homme kahetsen.

Vaikselt, aga veendunumalt hakkavad mu õpetajate nõuanded teise aasta lõpuks koonduma ühte punkti nagu erivärvilised kiired kuupi. Pean ennast ära unustama ja lahti laskma või teises sõnastuses rumalamaks tegema ja lahti laskma. Või kolmandas sõnastuses… Lahti laskma, lahti laskma. On väga imelik tajuda, et küsimus ei ole meetodis, vaid terves eksisteerimise viisis. Piisab, kui jälgida kasvõi enda kirjutamist. Pidevalt kontrollides, täiesti automaatselt, iga fraasi eel, iga sõna eel, sisse-välja, sisse-välja. Seestpilk ja kõrvalpilk, seestpilk ja kõrvalpilk, kogu aeg vaheldumas. Etenduskunsti aladel on see täiesti kasutu, kuna etendamine eeldab sujuvust. Kirjutada, maalida, muusikat luua on vast niimoodi võimalik.

Ootamatult avastasin, et kodus on DigiTV. Veel ootamatum, et seal on tasuta kättesaadavad filmid vanast ETV arhiivist. Nii nägin ühtäkki enda ees esimest korda Pansot ja Lauterit. Koos, üks intervjueerimas teist. Üheskoos vahtimas Lauteri varasemaid salvestusi teatrist ja kinost. Päris uskumatu värk. See televisioon. Ja siis lähevad nad veel suusatama, aasta on 1963. Pansol üll kottis dressipüksid ja villane kampsun ja Lauteril valge mantel, mille üle veel tänapäevalgi uhke oldaks. Igatahes andis tänuväärse kolmanda mõõtme inimestele, kellega varem ehk kirjasõnasõprust peetud. Film on see. Lauterist pean referaadi tegema.